Tasub ikkagi proovida

Piiblilugu talentidest põimub meie enda looga. See kutsub meid elama tähendusrikkalt, tegema muudatusi ja märkama tohutut rikkust, mis meie kätte on usaldatud – elu rikkust. Jumal tegutseb selles maailmas ja kutsub meidki osalema tema tegevuses, tema misjonis.

Piiblilugu talentidest põimub meie enda looga. See kutsub meid elama tähendusrikkalt, tegema muudatusi ja märkama tohutut rikkust, mis meie kätte on usaldatud – elu rikkust. Jumal tegutseb selles maailmas ja kutsub meidki osalema tema tegevuses, tema misjonis.

Jumal tegutseb maailmas

Kas pole pisut üllatav, et Jumalast võib rääkida ärimaailma keeles? Ärimees Jumal usaldab osa oma varast kolmeliikmelise meeskonna kätte, et nad seda edasi investeeriksid. Hea sõnum kõigile ettevõtjatele ja pangatöötajatele. Olete heas seltskonnas!
Küsisin ühelt tuttavalt ärimehelt, mis on äri. Mis on see, mida ta teeb, kui päevast päeva tööle läheb? Ta mõtles natuke ja vastas: «Äri, see on lisaväärtuse loomine.» Laiemas mõttes ei ole lisaväärtus ainult rahaline. See on ka keskkonna parandamine, elukvaliteedi tõstmine, parem iseenese ja Jumala mõistmine.
Äri tähendab investeerimist. Tundub, et Jumal investeerib eelkõige inimestesse. Meie kipume investeerima pigem projektidesse. Jumal on sellesse maailma ja inimestesse tohutult panustanud. Kõik ei ole sellega ladusalt läinud, aga Jumal pole lootust kaotanud. Ta on jätkuvalt huvitatud maailmast, ajaloo käigust, rahvaste saatusest ja üksikinimese elust.
Jeesus ütles kord oma järgijatele: «Mina teen tööd ja minu Isa teeb tööd tänini.» Ta on aktiivne looja, mitte passiivne pealtvaataja.
Siiski ei muuda Jumal maailma oma mängukanniks ega inimesi robotiteks. Inimestel on valikuvabadus, võimalus teha häid otsuseid, mis rohkendavad Jumala enese väärtusi. Kuid inimestel on võimalus ka Jumala poolt antu maha matta või isegi maha mängida.
Tühikäigul elatud elu, ainult enese päästmise ja isikliku pühitsusega tegelev kogudus, ainult omakasust huvitatud ettevõtlus, kärbunud sotsiaalne tundlikkus ja abivalmidus, teisi alamaks pidav rahvuslik või usuline uhkus – kas ei kõnele see mahamaetud või pillatud varandusest?
Samas võib elada elu, mis aitab kaasa, et selles maailmas suureneks õigluse ja eesmärgikindluse, aususe ja hoolimise, usalduse ja lootuse kapital. Parafraseerides Assisi Franciscuse palvet: me teeme häid otsuseid, kui need aitavad tuua leppimist vihkamisse, mõttekust tühjusesse, andestust süümevaevadesse, sügavust pealiskaudsusesse.

Miks just mina?

Miks Jumal ei sea selle maailma viltulaskmisi ühe näpuviipega korda? Miks annab ta andeid ja ülesandeid inimestele?
C. S. Lewis ütles kord: «Näib, et Jumal ei tee ise midagi, mida ta saab delegeerida tema poolt loodud olenditele. Ta laseb meil teha aeglaselt ja kobamisi seda, mida tema suudaks teha täiuslikult ja üheainsa silmapilgu jooksul.» Miks?
Jah, miks? Ma ei tea. See on Jumala saladus. Võin ainult aimata. Vahest sellepärast, et Jumal on oma olemuselt koostöö Jumal – tema kolmainsus pole ainult kivistunud teoloogiline väide, vaid jumalik arhetüüp osadusest, koostoimimisest. Vahest Jumala usaldus minu vastu teeb mind võimeliseks võtma vastutust ja taotlema maailmas samu eesmärke mis temagi. Vahest ainult nii saan tõeliselt elust rõõmu tunda.
Lapsevanemad teavad, et kui nad tahavad oma lastest kasvatada küpseid ja täiskasvanud inimesi, peavad nad lastele andma vigade tegemise, katsetamise, aga ka väikestest saavutustest vaimustumise ruumi. Ühesõnaga – õppimise ruumi. Jumal on huvitatud, et koostöö temaga viiks meid vabama, teenivama ja suurema armastusega täidetud elu poole.
Vahest on kogu talentide lugu mitte üldsegi Jumalast, kes kiivalt oma huvidel ja «kasumil» silma peal hoiab, vaid hoopis Jumalast, kellelt saadud ülesande suurus tõstab meid kõrgemale meie iseenese kammitsatest. See kingib elusama elu.

Külluse või puuduse mõttelaad?

Isand usaldas sulaste kätte nii suure rikkuse, et see usaldus muutis sulased vabaks ja vastutavaks. Vähemalt kaks neist. Kolmas kapseldus eelarvamustesse. Ta kiristas kadedusest hambaid ja muutis kibeduse oma saatuseks.
Meile tundub esmapilgul, et ühe-talendi-mees sai vähe, tal oli vilets lähtekoht. See on ekslik arvamus. Üksainuski talent oli tohutu suur varandus – umbkaudu töölise viieteistkümne aasta töötasu. Mõtle, kui palju see oleks, kui sulle pandaks täna peo peale su viieteistkümne aasta sissetulek!
Kuid ka ühe talendi kasutamiseks tulevikuperspektiiviga oli tarvis käituda partnerina, mitte käsutäitjana. Kolmanda mehe vaesus ei olnud ta eeldustes või talentides või varustuses, vaid mõtlemises. Tal oli vaesuse mõtteviis.
Mida võis kolmas töötaja mõelda? Kas teda mõjutas kadedus? «Omanik on huvitatud ainult kergest kasust, meie peame siin tema heaks vaeva nägema.» Kas teda halvas hirm? «Aga mis siis, kui miski läheb nässu, kui kaotan kogu varanduse?» Kas teda vaevas alaväärsus? «Tema nõuab muudkui efektiivsust, aga mind ei pane ta tähelegi.»
Tõsi, Jumalal ei ole ükskõik, kuidas tema rikkusi ja eluvõimalusi kasutatakse. Vaevalt, et keegi võiks astuda kord Jumala ette ja öelda: «Minu elu ei teinud kellelegi rõõmu. Ma ei aidanud kedagi. Ma ei muutnud selles maailmas midagi paremaks. Aga ma olin Sulle väga ustav.» – Aga talentide loos ei kiideta kasumi suurust, vaid initsiatiivi võtmise julgust.

Elu mõju on tähtsam kui «kasum»

Tegutsedes, katsetades, mõnes ettevõtmises ilmselt kaotades ja teises võites, ei olnud tulemuseks mitte lihtsalt suurem rahahulk. «Head sulased» – kui kasutada evangeeliumi väljendit – avastasid midagi enamat: vahest polnudki Isand huvitatud niivõrd «kasumist» kui sulaste kujunemisest kaastöölisteks, nende isiksuse küpsemaks muutumisest, nende piiride avardumisest.
Isanda varanduse kahekordistamine – ilmselt pikema aja jooksul – oli ju küllaltki tagasihoidlik äritulemus. See polnud mingi superkasum. Keegi ettevõtja kommenteeris, et äris tuleks seada tagasihoidlikuks eesmärgiks vähemalt varanduse kümnekordistamine. Eestis on ettevõtjaid, kes on oma vara sajakordistanud. Ja rohkemgi.
Siiski tegid viie ja kahe talendi haldajad midagi, mis viis elu edasi ja arendas väärtusi, mis nende kätte antud. Kuid kolmas ei teinud ise ega lasknud teistel teha. Ta valis viljatu tegevuse – mattis oma talendi maha. Vahest polnud ta niivõrd laisk, kuivõrd skeptiline. Ta nägi ohte seal, kus teised nägid võimalusi. Aga kes elu ande ei kasuta, see kaotab need.
Kolmandat töötajat ei mõisteta hukka mitte sellepärast, et ta ei saanud kasumit, vaid sellepärast, et ta isegi ei proovinud. Vahest oleks isandal olnud palju parem meel, kui töötaja oleks proovinud ja siis kaotanud. Ta oleks vähemasti midagi õppinud. Ta oleks elanud elusamat elu.
Esimest ja teist töötajat ei kiidetud mitte sellepärast, et nad oleks korda saatnud mingi majandusime, finantsilise tiigrihüppe, vaid sellepärast, et nad tegutsesid, et neil polnud ükskõik, mis saab nende kätte usaldatud võimalustest. Nad ei andnud ruumi halvavale hirmule, küünilisusele ega käegalöömisele. Tubli tulemus ei jäänud tulemata.
Anna Quindlen, 1995. aasta Pulitzeri preemia laureaat, ütles oma preemiat vastu võttes: «Tahan teile täna öelda üht. Hakake elama! Tõelist elu, mitte meeletut võidujooksu karjääriredelil, suurema palga või suurema maja nimel. Kas te arvate, et hooliksite nendest asjadest siis, kui ühel pärastlõunal tabab teid insult või kui leiate kõva tüki oma rinnast? … Hakake elama. Võtke telefonitoru. Saatke e-mail. Kirjutage kiri. Suudelge oma ema.
Kaelustage oma isa. Hakake elama elu, milles on ruumi suuremeelsusele. Vaadake anemoone, mis õitsevad te lapsepõlve põldudel, vaadake, kuidas hõbedane täiskuu ripub külmas öös tumedal taevavõlvil. Mõistke, et elu on parim, mis teile on eales osaks saanud, ja pole mingit põhjust võtta seda endastmõistetavalt. Hoidke silmad lahti – klassiruum on kõikjal. Eksam tuleb lõpus. Keegi pole veel öelnud oma surivoodil: «Ma soovin, et oleksin veetnud rohkem aega oma kabinetis».»

Tasub ikkagi proovida…

Tasub ikkagi proovida. Tasub elada elu, mis püüab rohkendada Jeesuse kehastatud väärtusi. Tasub osaleda Jumala missioonis. See ei tähenda messiakompleksi, sest kõik ei sõltu meist. See tähendab vastutavat elu, ja siiski sisemist vabadust. See tähendab usku, mis ei heitu tagasilöökidest. See tähendab uuestiproovimist, kui tarvis. Niisugune elu ei pruugi olla täiuslik, kuid kindlasti pole see elatud tühja.
Räägitakse, et Igor Stra-vinski olevat kord kirjutanud muusikapala, mis sisaldas erakordselt keerulist viiulipartiid. Pärast mitut nädalat harjutamist tuli viiulisolist helilooja juurde ja ütles, et ta ei suuda seda mängida. Ta on püüdnud teha oma parima, aga osa on liiga keeruline, seda on võimatu mängida. Stravinski vastas: «Ma mõistan. Kirjutades ei mõelnudki ma täiuslikule esitusele. Ma kirjutasingi selle silmas pidades seda, kuidas see kõlab siis, kui keegi püüab seda mängida.» – Vahest midagi niisugust on mõttes ka Jumalal, kui ta annab meie kätte elu imelised ja üllatavalt suured võimalused. Ta ütleb: «Ole mu kaastööline. Kasuta, edenda, tunne rõõmu. Ela elusamat elu.» Ja ta ütleb seda naeratades.

Toivo Pilli,
kirikuloolane