Peapiiskopkonnad versus piiskopkond

Ma ei ole piiskopkondade ega piiskopiameti vastu! Need ajaloolised kiriklikud institutsioonid on ka Eestis end õigustanud ning on aidanud korraldada inimeste kiriklikku teenimist Jumala sõna ja sakramentidega ning toetanud kiriku püsimist ateistliku poliitika tõmbetuultes.  

Piiskopkondade ja piiskoppide üle käiv mõttevahetus on kirikule oluline ajal, mil luterliku kiriku liikmeid on alla 10 protsendi eestlastest Eestis ning see arv väheneb pidevalt. Loomulikult võib väita, et arvulised näitajad ei ole kirikus otsustavad. Peapiiskop nimetabki, et „peapiiskopi, piiskoppide ega ka praostide töökoormust ei mõjuta koguduseliikmete arvu vähenemine, sest nemad on hingekarjaseks vaimulikele“ (Eesti Kirik 25.11.2020). 

Tsitaadis esitatakse kaks tähelepanuväärset väidet. Esiteks, et piiskopid ja praostid on hingekarjaseks vaimulikele. See läheb vastuollu vanakirikliku tava ja tarkusega, et vaimuliku hingekarjaseks ei saa olla inimene, kellel on õigus teda karistada. Selle tarkuse mõte on hoida nii vaimuliku kui piiskopi hinge teatud kiusatuste eest.

Teine põnev väide puudutab töökoormuse ja teenitavate suhet. Mõeldes uute piiskopkondade loomisel ajale, kui luterlikku kirikusse kuulus 82% Eesti elanikest, siis tollal piirduti juhtiva piiskopi ja nelja vikaarpiiskopiga: et nende töökoormus oleks mõistlik. Tänase EELK teenitavate hulk on kümneid kordi väiksem. Küllap on siiski olemas mõistliku elastsuse piir kirikuliikmete ning neid teenivate kõrgemate vaimulike arvu vahel. 

Minu keskseim argument mitme piiskopkonna loomise vastu Eestis on eklesioloogiline: ei lähtuta vanakiriklikust traditsioonist, kuid kasutatakse selle traditsiooni mõisteid. Piiskopkonna üks tunnus on läbi aegade olnud selle sõltumatus ja õigus iseseisvalt korraldada kiriklikku teenimist piiskopkonnas. Selle tunnistuseks on kolme naaberpiiskopi osalemise nõue piiskopi pühitsemisel. 

Kui näiteks loodaks Lõuna-Eesti piiskopkond, siis selle kiriklikus tegevuses ei pea piiskop ega piiskopkonna otsustavad institutsioonid arvestama ei Tallinna ega mõne muu piiskopkonnaga. Sest läbi ajaloo on piiskopkond olnud sõltumatu kiriklik üksus! Ka maades, kus peale piiskopkonna piiskopi on veel peapiiskop, on ta mõne väikese territoriaalse ala piiskop ning kaaspiiskoppide seas vaid primus inter pares: esimene võrdsete seas. Kas lahknemine traditsioonilisest kiriklikust käsitlusest on hea või halb, õige või vale – seda saab igaüks ise otsustada. 

Peapiiskop nimetab oma lugemisväärses kolmeosalises artiklis (EK 18.11.2020; 25.11.2020; 2.12.2020), et „piiskopid ei ole põhimõtte, vaid otstarbekuse küsimus“. Otstarbekuse kinnituseks esitab ta viis rubriiki: „Piiskopid kiriku vaimulike juhtidena, administratiivsete ja strateegiliste juhtidena, oikumeeniliste suhete ja diasporaatöö võtmeisikutena, piiskoppide roll suhetes ja koostöös riigiga, ning et piiskoppide õlgadel on suur osa kiriku avalikest suhetest ning koostöö kolmanda sektori ja ettevõtjatega“. 

Küllap piiskopielu on just selline, nagu peapiiskop kirjeldab. Ainult neid rubriike lugedes on ilmne, et enamikuks nendest ülesannetest ei ole vaja piiskoppe. Küllap on selles kirjus reas mõned piiskoppidele ainuomased read välja ununenud. Samas, mida rohkem piiskoppe, seda vähem tähtsust evib nende kohalolu avalikkuses. Ning kasvavad piiskoppide eriarvamuste võimalused, mida ei jäta enda teada. Ülalkirjeldatud ülesannetepagasiga muudame piiskopid kiriku avalike suhete teenijateks ning teeme nendest kogudusi ja vaimulikke teenindavad presidendid. 

Aastate jooksul kirikus teenides ning huviga liikmeskonna kahanemise ja teisenemise tendentse jälgides olen arusaamal, et EELK vajaks kahte piiskopkonda: ühte Eestis ning teist väljaspool Eestit. See oleks arusaadav kiriku liikmetele Eestis ja ka meie sõsarkirikutele.

Juhul kui kirikukogu liikmed soovivad luua uusi piiskopkondlikke struktuure, siis soovitan luua kohe peapiiskopkonnad. See välistab vajaduse muuta lähiajal taas põhikirja ning samas hoidutakse loodavate struktuuride eksitavast segiajamisest episkopaalsete struktuuridega mujal maailmas.

 

 

 

 

Tiit Pädam,

Stockholmi koguduse õp dr