Mõtteid pandeemiast ja haridusest

Viimasel ajal ei ole olnud ajalehtedes mitte just väga lootustandvad pealkirjad: „Kui viiruse levik ei peatu, siis jääb Eesti kogu suveks lukku“ ja „Tasub tõsiselt kaaluda, kas järgmisel sügisel võiks korrata kogu õppeaastat“. Kas ristiinimene peab olema sama pessimistlik või on meil lootust?

Eesti statistika nakatumise kohta Euroopa kontekstis teeb tõesti murelikuks. Aga mida peame siis tegema? Eks ikka seda, mida ristiinimesed on alati teinud: palvetanud ja kasutanud Jumalast kingitud mõistust. 

Tuleb teateid, et paljudele lastele ei sobi distantsõpe ning haridustee jääb lünklikuks. Aga see oli ka varem nii, et kõik õppeviisid ei sobi kõigile lastele ühtmoodi. Ja alati saab distantsõpet ka parandada. Vana nali räägib, et õpilaselt küsitakse, kas kodused ülesanded valmistavad talle raskusi. Ja õpilase vastus oli, et talle kodused ülesanded raskusi ei valmista, aga isale küll.

Distantsõppe kõige raskem pool on see, kui vanemad tulevad koju ning peavad hakkama lastega õppima ja ka uut osa omandama. Minu soovitus on selge: Zoomis või mõnes muus e-keskkonnas tuleb tunde teha ning neis tundides tuleb uus õppematerjal ära õppida. Õpetaja peab veenduma, et iga õpilane, kes tunnis osales, sellest ka midagi omandas. Kõik Zoomi vahendusel toimuvad tunnid ei pea kestma 40 minutit, vaid ainult kõige raskemates õppeainetes (matemaatika, füüsika, keemia), kus see kindlasti õigustab ennast.

Piirangud kirikuelule mõjutavad ka pühapäevakoolitööd. Minu tütrel toimuvad pühapäevakoolitunnid Zoomis ja poeg peab pühapäevakooli uut õppematerjali omandama koos lapsevanemaga ehk antud näites minuga. See on ühest küljest väljakutse, aga ka võimalus lapsevanemale. 

Kui käisin oma lastega õues jalutamas, siis tegime nagu Vana-Kreekas peripateetikute ajal ehk siis mina küsisin ning tütar ja poeg vastasid. Küsisin seitsme sakramendi, kümne käsu ja suurima käsu kohta ning kuulasin nende vastuseid. Pärast tegin veel neile katekismuse kohta Kahooti mängu, millele nad said mobiiliga vastata. 

See oli väga õpetlik. Ma ise mõtlesin ka ristiusu sügavate saladuste üle uuesti ja sügavamalt. Mitte ainult lapsed ei õppinud, vaid ma ise ka. Põhiseaduse §37 ütleb, et lapsevanematel on määrav roll lapse hariduse valikutel. Peame lapsevanematena võtma suurema vastutuse ka oma laste kristliku kasvatamise eest.

Üks pühak on öelnud: „Võtad vastu sakramente, palvetad, oled kõlbeliselt puhas … ja ei õpi … Ära ütle, et oled hea, oled lihtsalt heasüdamlik.“ Nii õppimist kui ka palvetamist on vaja. Kui üks on puudu, siis on ikkagi midagi vajaka. Praegune aeg on mõtlemiseks selle üle, mida oma elus muuta ja parandada. Vana kiriku tarkus on, et vaata üle oma riidekapp, kas seal on kõik korras. Ja kui seal on korralagedus, siis on suur korratus võib-olla ka meie hinges. Asjad tuleb korda teha nii materiaalses kui ka vaimses elus. 

 

 

 

 

Heiki Haljasorg,

Tallinna Toomkooli õppealajuhataja