Kiluleiva ilu, Eesti Vabariik 103

Ühe riigi haridusministeerium kutsus välja kolm õpetajat ja teatas neile, et pikaajalise jälgimise põhjal on nad riigi parimad õpetajad ning neile antakse õpetada kogu riigi kõige targemad lapsed. Aasta möödudes selgus, et need lapsed tegid testidel ka riigi parimad tulemused.

Need õpetajad kutsuti taas ministeeriumi, jagati tunnustust. Õpetajad ei leidnud selles midagi enneolematut: kui parimad lapsed õpivad parimate õpetajate käe all, ei saa tulemus palju erineda maksimaalsest. Ministeeriumi esindaja aga teatas, et tegelikult anti neile õpetada kõige tavalisemad lapsed ja õpetajadki võeti nimekirjast huupi. 

Riigi pidupäev süvendab tavalise erilisust, igapäevase ülevust. Olgu võimalusi kui palju, riigi sünnipäevalaual on kesksel kohal must leib vürtsikiluga. Tavaline ja nii pidulik oma lihtsuses. Lubage kiluvõileiva võtmes mõelda ka meie riigile, rahvale ja maale.

Riik. Üks tavaline riik. Valitsejaid on muidugi alati kirutud, nad teavad seda vist ise ka. Aga äkki on õigus neil, kes ütlevad, et riik, see oleme meie. Eesti riigi sünd ja püsimine ajaloolises ja geopoliitilises kontekstis on muidugi ime. Aga iga riik oma halduskorralduse keerukuses ja demokraatia kohmakuses on viimselt tavaline. Küllap peab olema meiegi eesmärk olla lihtsalt üks normaalne euroopalik riik. Aga meie oma ja eriline, alates kriuksuga aiaväravast ja kohalikust ühistegevusest kuni kõige suuremate otsusteni välja. Teeme, milles oleme kokku leppinud, ja saame, mida väärime. 

Rahvas. Mõnda naabrit võiks muidugi olla võimalik valida. Ja kas need teised peavad nii palju virisema? Aga paremat rahvast pole kusagil maailmas. Kogu oma põikpäisuses, jonnakuses, mõnel puhul ka rumaluses – need on minu inimesed. Normaalsed inimesed, tavalised sõbrad. Koos süveneva tundega, et oleksin selle rahva eest mõnekski ohvriks valmis.

See maa. Tavaline, aga ilusamat pole kusagil maailmas. Meil ei ole kusagil paremat Eestit, kehvemat ka mitte. On ainult üks Eesti, René Eespere armsast laulusalmist laenatud sõnul „tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis … Eestimaa, oled mu hingele lähedal … mu südames sügaval“.

Pidupäevad on selle välja ütlemiseks, mille jaoks argipäeval ei sünni võimalust. Kui katad erilisel puhul laua ja kutsud sõbrad kokku, siis see vaev on kuhjaga tasutud, kui kõlab üks toost või lihtne lauakõne, piisab ka pillatud repliigist, et on asju, mis lähevad korda. Meil on olemas see suurem, mille pärast end iga päev kõige jama sees jalgele ajada. Sul on olemas ilus ja õige, mille eest tänulik olla.

Meie riigi sünnipäeval pole aktus, paraad ja hümn asjad iseenesest. Need on raamid, mille sees saame öelda või laulda sellest, mis läheb korda. Oleme rikkad, kui taipame, et just väikesed asjad on elus kõige suuremad. Tõeliselt hoidmist väärivad lihtsad ja enesestmõistetavad väärtused. Kiitmist vajavad tavalised inimesed.

Nii tundes ei pea korraldama konkurssi või tegema testi parimate leidmiseks. Me saame endi keskelt võtta huupi tavalisi inimesi. Kes saavad hakkama ja ongi parimad püsima, hoidma ja armastama.

 

 

 

 

Tanel Ots,

vaimulik