Muusikast läbipõimunud elu

Tallinna Toomkirik on meie jaoks eriline mitmel põhjusel. Eriliseks teeb ta kas või see, et sinna polegi jalgsi kõige lihtsam minna, kui võtta ette järsk tõus mööda Pikka jalga jõudmaks Kiriku platsile. Igal juhul tasub see end ära – vaikus- ja palvehetk iidses kirikuhoones kosutab hinge ning kohtumisärevus toomkoguduse «hea haldja» Anne-Mai Salumäega soojendab südant. 1. advendipühapäeval, 2. detsembril sai ta 65aastaseks.

Naiste vanusest rääkimist ei peeta küll heaks tooniks, kuid ma ei saa kuidagi mööda mõttest, et aastad on Anne-Mai Salumäele ilu ainult juurde lisanud. Tema lõbusatest silmadest, lõputult lahkest olekust ja näole veetud kortsukestest vaatab vastu elurõõm ja elutarkus.
Ja alati ootab Toomkiriku kantseleis või käärkambris külalist aurav kohvitass ja avatud südamega Anne-Mai Salumäe. Kuidas küll selliseks inimeseks saadakse?

Unistus sai tõeks

Anne-Mai, neiuna Lillepea, sündis kristliku pere noorima lapsena ja sai oma ilusa nime kahe vanaema järgi. Ilusa nimega tüdrukule kohe sobisid ilusad asjad: kandlemäng, muusikaõpetaja ja koorijuhi kutse ning unistus saada kirikuõpetaja abikaasaks. Kuigi viimane näis peaaegu võimatu, oli sel siiski määratud täituda.
Konservatooriumis õppimise kõrvalt võttis Anne-Mai konsistooriumi muusikaosakonnas prof Hugo Lepnurme juures oreli- ja Johannes Kappeli juures harmooniatunde. 1965 alustas ta Lepnurme soovitusel koorijuhina tööd Kuusalu koguduses, kus õpetaja Eduard Salumäe pere Anne-Mai rõõmuga vastu võttis.
Täna meenutab sünnipäevalaps, kui hea tal õpetajaperes oli ja kuidas ta kogu aeg seal tahtis viibida. Läkski nii, et perepojast Ivar-Jaagust, kes sel ajal noore vaimulikuna Äksis teenis, sai Anne-Mai abikaasa. Väljapeetud oleku ja väärika käitumisega õpetajaprouast Johanna Salumäest aga sai Anne-Maile eeskujuks olnud ämm.
Teine unistus, millest Anne-Mai Salumäe puhul kuidagi mööda ei saa, on muusika. Muusikat on olnud Anne-Mai elus palju: ta on moodustanud koore, ansambleid, neid juhatanud ja muusikat kirjutanud. Kokku on laule kogunenud 44, lisaks veel üks muusikal Ellen Niidu lasteraamatule «Vintsel-vantsel vanaema» Viljandi perioodist. Äsjalõppenud R. Toi nimelisele laulukonkursile kirjutas Anne-Mai 10 laulu.
Ent muusikaarmastus kisub samas Anne-Mai näole mõnegi nukra kortsu, sest pärast abiellumist 1966. aastal, kui noorpaar Saaremaale tööle läks, ei võetud teda kooli ega lasteaeda muusikaõpetajaks, puuduva töötõendi tõttu aga ei saanud ta kaugõppes konservatooriumi lõpetada.

Helisev laul

Kuigi muusikaõpetajatest oli Saaremaal puudus, ei lubatud teda lastega töötama. Läks aega, enne kui avanes tööpõld väljaspool kirikut. Siis tuli laulupuudus kätte ja Anne-Mai hakkas ise kirikukoorile ja solistidele, lastele ja lasterühmadele laule kirjutama. Sama kordus Viljandis, kuhu peapiiskop Edgar Hark Ivar-Jaak Salumäe pensionile jäänud Martin Terasmaa asemele 1978. aastal teenima saatis.
Viljandis elas Anne-Mai teine suur eeskuju ämma kõrval – temperamendilt ja hingelt lähedane, alati elurõõmus kirikumuusik, kirikuõpetaja naine Taimo Terasmaa.
Oma esimest kodu Saaremaal meenutab Anne-Mai siiski heldimusega, sest siis sai ta oma esimese köögi, sündisid lapsed Ene (1967) ja Erik (1970). Saaremaalt lahkudes hirmutatud neid, kui hirmsad inimesed Mulgimaal elavad. Kuid nii see polnud. Tol ajal sugenes ka lähem tutvus Suure-Jaanisse teenima asunud Andres Põderi perega, kellega sageli kokku saadi.
Hea sõnaga meenutab Anne-Mai ka abikaasa Ivar-Jaagu ristiisa, neid laulatanud legendaarset õpetajat Harri Haamerit, kes teenis Tarvastu kogudust.   

Vanaema õunapuu otsas

1990. aastast on Anne-Mai hoida toomkogudus. Ütlen just hoida, sest nii, nagu ta on hoidnud ja kasvatanud oma lapsi, laulukoore ikka laulu ja rõõmsa meelega, on ta hoidnud ja hoiab «koguduse emana» koguduseliikmeid, on korraldanud juba üheksa aastat kord kuus seenioridele koosviibimist, kuhu kutsub alati üllatuskülalise. Kaks korda aastas astub ta praegu veel lauljate ette, et juhatada leerilaste koori.  
Aga mitte ainult. Tänaseks on ta kahe lapselapse – Erik Richardi ja Georg Jakobi – vanaema, «möllu mammu». Maakodus Laulasmaal ruumi hullata jätkub, kuniks Anne-Mai pole kõiki kohti taimi täis istutanud. Kas nüüd hea käe tõttu või Jumala hoidmisel, aga kõik istutatud taimed kasvavad hästi.
Oma lapselikule meelele on Anne-Mai veel ühe väljenduse leidnud kunstis, maalides sellest suvest naivistlikke pilte. «Olen kogenud enda ümber palju armastust, mul on olnud pikk, äärmiselt huvitav, rikas, sisukas ja muusikast läbipõimunud elu.
Mõtlen tänuga oma ammulahkunud vanematele. Südamest suur tänu kõikidele headele inimestele, sõpradele-sugulastele, mu kallile perele, aga viimselt suur tänu Jumalale,» on Anne-Mai Salumäe tänulik talle antud elu eest.

Rita Puidet 

Anne-Mai Salumäe
Sündinud 2. detsembril 1942 Tallinnas.
Õppinud Tallinna 20. keskkoolis ja Tallinna lastemuusikakoolis kandle erialal; 1960–1964 G. Otsa nimelises muusikakoolis koorijuhtimise erialal; 1964–1967 konservatooriumis koorijuhtimist Heino Kaljuste juhendamisel.
Töötanud koorijuhina 1965–1966 Kuusalu, organist-koorijuhina 1966–1978 Kuressaare ja Kaarma, 1978–1990 Viljandi Pauluse ja Paistu ning 1990–2001 Tallinna Toompea koguduses. Praegu Tallinna Toompea koguduse kantseleiametnik ja diakooniatöö koordinaator.
Laulatatud 1966 õpetaja Ivar-Jaak Salumäega, kirikumuusik Ene ja jurist Erik Salumäe ema, kahe lapselapse vanaema.