Eeskõndija, kes liigutab mägesid

Tänavu kevadel valiti Tallinna praostiks Jaan Tammsalu, kellele praosti amet tuttav varasemast – aastaid oli ta Viljandis samas ametis.Milline on sinu silmis ideaalne kogudus, praostkond?
Usun, et ideaalne kogudus on taevas, aga praostkonda seal vist ei ole.
Üks hea praostkond on selline, kus kõikides kogudustes ilus elu, töötegijatel tuli hinges põlemas. Pole neid, kes võimalikult vähe end liigutada viitsivad ja aina virisevad halbade tingimuste ja pahade ülemuste üle.
Tallinna praostkond on väga kaugel ideaalsusest. Näen, kui palju saaksid siinsed kogudused veel teha, et täita usurahva ootusi ja aidata elurajale neid, kes tormavad pimedusse; näen kohati väsimust, käegalöömist. Tallinnas on elamurajoone, kus elab rohkem inimesi kui Kuressaares või isegi Pärnus, aga pole kirikut.
Ideaalilähedane on Tallinna praostkond selle poolest, et vaimulikud saavad siin meeleldi kokku selleks, et pidada koosolekuid, saada targemaks, kuulates mõnd tähtsat loengut või aidates kaasa kiriku arengukava koostamisele. Ideaalilähedaseks teeb praostkonna ka see, et kogudustes on palju väga häid ja professionaalseid töötegijaid.
Hea kogudus on selline, kus vaimulik on suutnud enda ümber koguda palju inimesi, kes heal meelel oma ülesandeid täidavad. Põleb ise ees ja sütitab paljusid teisi.
Heas Tallinna koguduse kirikus toimub pea iga päev midagi: jumalateenistus, palvus, piibli- ja leeritunnid, aktiivne laste-, noorte- ja muusikatöö. Vaimulikel on aega inimeste jaoks ja inimesed teavad seda. Suurtes kogudustes on nii palju vaimulikke, et pole läbipõlemise lõhnagi.
Millised on sinu hinnangul Tallinna praostkonna valupunktid? Kas praosti võimuses on neid lahendada?
Valupunkte on palju. Kirikud on peamiselt kesklinnas kobaras koos, aga kümned tuhanded tallinlased elavad paikades, kus pole luterlikke kirikuid. Oleme peapiiskopiga saanud Norra Misjoniseltsilt päris suure toetuse Mustamäe koguduse rajamiseks. Nelja-aastane projekt algab juba jaanuaris. Otsin selleks vaimulikku. Loodan, et Mustamäe luterlik kirik pole vaid minu unistus.
Teiseks Viimsi kogudus: vaimulikud on läinud, oktoobrist jaanuarini teenin koos mõne abilisega seda kogudust ise. Jaanuaris tulevad uued nõukogu, juhatuse ja sihtasutuse juhtide valimised. Keskmiselt 30 väga avatud inimest jumalateenistustel, ilus uus kirik, vahva leerigrupp ja finantsprobleemide lahenemine – kõik see viitab sellele, et peagi pole Viimsi kogudus mitte praostkonna valu-, vaid rõõmupunkt.
Kolmas: minu meelest ei kasutata mitmes suures koguduses hästi ära kõiki võimalusi, mida Tallinnas olemine annab. Loomulikult on Jaani kiriku asend eriliselt hea, küllap seetõttu tuleb piiblitundidesse, keskpäevapalvusele, hardushetkele, mis selles kirikus iganädalased, päris palju inimesi. Usun, et igal Tallinna kogudusel on võimalik lisaks senisele veel mingeid korrapäraseid, rahvale ja Jumalale meelepäraseid üritusi korraldada.
Vaadates, kui palju on praostkonna koguduste hingekirjas liikmeid, ja lugedes kokku need üksikud kodused armulauad, mis mitmetes praostkonna kogudustes aastas jagatakse, tundub, et oleme aastate jooksul andnud välja vale sõnumi. Inimesed ei julge vaimulikke tülitada. Tallinna suured kogudused peaksid võtma tööle veel vaimulikke või maksma olemasolevatele sellist palka, et nad ei otsiks lisatööd ega jätaks kogudusetööd veidi unarusse.
Valupunktidest tuleb meelde ka nõrgaks jäänud noortetöö, pühapäevakoolide laste väikeseks jäänud üldarv, usuõpetuse peaaegu olematus Tallinna paljudes koolides, meeslauljate vähesus segakoorides.
Kas praosti võimuses on valupunktide lahendamine? Ei ja jah. Üksi jõuab üsna vähe, koos päris palju. Praost peaks olema n-ö eeskõndija, kes tõestab tegudega, et mäed hakkavad liikuma, kui on usku ja armastust. Praost peaks olema innustaja, õlalepatsutaja, mõista sooviv ärakuulaja.
Kas Tallinna praostkonnal ja Jaani kogudusel on olemas arengukava?
Ei veel. Ootame ära EELK arengukava ja painutame end selle alla. Praostkonna vaimulikud on mitmel korral koos käinud, et EELK arengukava paremaks saamiseks oma panus anda. Samas on neis arutamistes välja tulnud palju sellist, mida praostkonna arengukava peaks sisaldama.
Kui palju on praostkonnas töötegijaid? Kuidas omavahel suhtlete?
Kui kõik Tallinna praostkonna koguduste palgal olevad ja vabatahtlikud töötegijad kokku lugeda, kipub arv kolmesaja kanti. Tallinna praostkonnaga sarnane on mitmes asjas vaid Tartu praostkond. Kui paljudes praostkondades on tavaline, et mitme koguduse peale on üks vaimulik, siis meil on kogudusi, kus abiõpetajaid, diakoneid ja abistavaid vikaarvaimulikke enam kui mõnes pisemas praostkonnas. Ka organiste ja koorjuhte on praostkonnas päris palju.
Praostkonna lastetöö tegijad teevad mitut vahvat üritust. Muusikute töö kolm ilusat vilja on vaimulik laulupäev, ühislaulmine advendiküünla süütamisel raekoja platsil ja kooridevahetuse pühapäev. Noortetöö väga ilus vili on kord kuus toimuv praostkonna noorte jumalateenistus Emmause missa.
Vaimulikud saavad kokku umbes kuus korda aastas ja järjest vähem on neid, kes nendest kokkusaamistest kõrvale jäävad. Palju suhtleme telefoni ja Interneti teel.
Kes on praosti ustavamad abilised?
Abipraost Patrik Göransson tegeleb praostkonna muukeelsete kogudustega. Tema leiab, et teeme siin Tallinnas liiga vähe, ja annab häid ideid, mida peaksime veel tegema. Näiteks Tallinna Jaani koguduse neljapäevased armulauaga keskpäevapalvused on tema mõte.
Praostkonna sekretäriks on Jaani koguduse sekretär Aili Paas, väga kohusetundlik töötegija. Raamatupidamist aitab korras hoida Jaani koguduse raamatupidaja Vaike Särak. Tema peale võin alati kindel olla. Muusikatööd hoiab hea järje peal Kaie Tanner. Lastetöös on mitmeid häid vedajaid, aktiivsemad Katrin Oidjärv ja Signe Aus. Noorteteenistusi teeb Mikk Leedjärv. Kindlasti jätsin nüüd nimetamata palju nimesid. Nii mõeldes näib, et Tallinna praostil on lihtne elu, sest tal on palju väga tublisid abilisi.
Mille poolest eristub Tallinna praostkond teistest praostkondadest?
Meie praostkonna territoorium pole suur, aga sellel maalapil elavate inimeste arv on väga suur. Teiseks elab siin ehk rohkem selliseid inimesi, kes on elutempo nii kiireks kruttinud, et nad lihtsalt ei jõua kirikusse.
Siin on nii palju koole ja klasse, vanadekodusid ja haiglaid, et lausa hirm tuleb peale, kui mõtled, mida kõike peaks tegema ja mida me veel ei tee. Palju inimesi – see tähendab ju tegelikult tohutut potentsiaali kirikutöös. See on rikkus, millest seni vaid väikese osa oleme osanud ära kasutada.
Tallinn tähendab ka kordades suuremaid võimalusi näiteks kirikute remontimisel. Linn on andnud kirikute restaureerimiseks väga palju miljoneid. Kaks Tallinna vanemat kirikut saavad suure osa sissetulekutest tänu turistidele. Mitmed kogudused saavad suure osa sissetulekust väljarenditud kinnisvarast. Tallinn on kirikute jaoks suurte võimaluste, aga ka suurte ootuste suur linn.
Milliseid erilisi kohustusi on Tallinna praostil?
Kui võrdlen oma töid ja kohustusi Tallinna ja Viljandi praostina, siis ei leiagi olulist vahet. Viljandis olid vahemaad koguduste vahel pikemad, mitmel aastal suutsin auto spidomeetri aastaga 50 000 kilomeetrit edasi lükata. Siin seda ei suuda.
Mitmes oma praostkonna koguduses oled jutlustanud?
Jutlustan alates oktoobrist Viimsi koguduses. Olen kõnet pidanud ka Peeteli kirikus. Oma kiriku remondi tõttu sai viis kuud jutlustatud Nigulistes ja kõnesid peetud Rootsi-Mihkli kirikus. Mõned korrad on kutsutud ka Emmause missale jutlustama, seegi toimub Rootsi-Mihkli kirikus.
Millist rakendust näed Niguliste kirikule, kui see peaks tagastatama EELK-le?
Unistan rohkem sellest, et Niguliste asemel oleks Tallinnas kolm uut luterlikku kirikut seal, kus Tallinna rahvas elab. Kui aga Niguliste tuleks tagasi, suudaks head töötegijad sinna aastaga taasluua koguduse, mis täidaks selle ilusa kiriku eluga.
Kas on olemas potentsiaalne Niguliste kogudus?
Jah! Veendusin selles, kui pidasime Niguliste kirikus Jaani koguduse jumalateenistusi. Igale teenistusele tuli 50–100 sellist inimest, keda ma Jaanis ei olnud näinud. Mul on ka Viljandist positiivne kogemus, mis kinnitab, et uude kohta ei rutta mitte inimesed kõrval asuvatest kirikutest, vaid täiesti teised. Samas jääks Nigulistesse ka muuseum. Seega peaks kahe peale kokku saama ühe igati elava paiga.
Viimase aasta hiigelsuur töö Jaani kiriku ehitamisel võttis ilmselt suurema osa sinu ajast. Mitu tundi päevas oled praost, mitu Jaani koguduse õpetaja?
Mõni aasta tagasi lugesin kokku tunnid, mida kulutasin aasta jooksul koosolekutel. Neid sai 500! Olin siis vaimulik, praost, assessor ning paljude komisjonide ja nõukogude liige. Hirm tuli peale. Põgenesin ligi aastaks abikaasa ja kahe kassiga Torontosse.
Olen viimastel aastatel mõistnud, et katoliku kiriku tsölibaadinõudes on suur positiivne iva. Minu lapsed on suured ja minu abikaasa abiellus just sellise mehega, kes ma olen.
Mulle väga meeldib kirikutöö, meeldib näha selle töö ilusaid vilju, aga selleks tuleb päris palju olla kodunt ära. Jaani kiriku remont oli üks suur ime. Sain taas teha kahte meeldivat asja korraga ja näha paljude inimeste ilusat koostööd ning imelist tulemust.
Olen õppinud ehitusmeister, teine haridus on teoloogia. Olla keset kirikut ja keset suurt remonti – see on parim, mida oskan endale tahta.
Mitu tundi ööpäevas olen praost, mitu õpetaja, mitu toetusfondi esimees ning mitmete nõukogude ja komisjonide liige, ei oska ma kokku arvestada. Päevad pole vennad ja ööd pole õed. Näiteks kahe kristliku raadiojaama jaoks olen ma kahel viimasel aastal ette valmistanud enam kui 150 lehekülge tekste. Igapäevane keldi palvehetk, iganädalane piiblitund, igakuine «Mõttelõngad» ning paar nädalat hommikupalveid on selle kuuldav pool. Tallinna Jaani kirikus vestlen aastas enam kui saja leerilapsega. Igaühega neist ligi tunni. Lisaks sellele loen nende mõtisklusi.
Kokku saab aastas vähemalt ühe kuu jagu töötunde vaid selleks. Kui tööpäev väljas on lõppenud, algab sageli tööpäev kodus arvuti või raamatu taga. Viimased kirjad lähevad mu arvutist teele tavaliselt südaöö paiku.
Millest ammutad elujõudu?
Inimeste tänulikkusest, Jumala armust, lähedaste soojusest, aina süles istuvast kassist, tööde ilusatest viljadest. Loomulikult oma maakodust. Olin seal just kolm päeva. Lihvisin ja õlitasin sauna laelaudu, kaitsesin viljapuid näljaste jäneste eest ja roose näriva külma eest. Maal on hea olla.
Oled sünnilt saarlane, kuidas oled kohanenud pealinnaeluga?
Olen sünnist saati linnamees. Tõsi – alguses väikese linna mees. Maal olen elanud alla kolme aasta – Kaarma kiriklas. Kõigega võib harjuda. Kolme ja poole miljoni elanikuga Toronto ja suure Edinburghiga harjusin küll palju kiiremini kui pisikese Tallinnaga.
Linnadega on lihtne harjuda, inimestega vahel palju keerulisem. Mõttetu kiirustamise, upsakuse ja vissis nägudega on raske harjuda, ja pole tähtis, kas linnas või maal. Õnneks on kirikutes palju lahkete ja rõõmsate nägudega inimesi; kui lahkust ja rõõmu on ka kodus, saab Tallinnaski hakkama.
Muide – olen sel aastal kohtunud paljude väga kõrgetel kohtadel olnud inimestega, kelle eest mind kõvasti hoiatati. Kohtumisel olen kogenud vastupidist sellele, mida nende kohta oli räägitud ja kirjutatud. Mulle meeldib Dostojevski arvamus: «Inimesed, teie ainus viga on selles, et te ise ei tea, kui ilusad te olete.»
Kui tihti saad linnast välja?
Pea igal pühapäeval sõidan Viimsisse, vähemalt kord kuus püüan koos abikaasaga sõita meie maakodusse. See on mere lähedal. Saarlane ei saa vist kaua ilma mereta.
Küsis
Lea Jürgenstein

Jaan Tammsalu, 47
Sündinud Kingissepa linnas. Lõpetanud Viktor Kingissepa nimelises keskkoolis 8 klassi. Kiitusega lõpetatud Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi ehitustehnikuna. Lõpetanud Usuteaduse Instituudi, õppinud Tartu ülikoolis ja taas UIs (teoloogiabakalaureus ja -magister).
1987 ordineeriti diakoniks, 1988 aseõpetajaks.
Koguduste teenimine: aastaid Viljandi praost, selle aasta kevadest Tallinna praost. Teeninud Valjala, Karja, Saaremaa Jaani, Kaarma, Ruhnu, Kuressaare, Viljandi Jaani, Edinburghi Püha Johannese, Toronto Peetri ja Tallinna Jaani kogudust. Hooldajaõpetajana teeninud muidki Eesti kogudusi.
Koguduslik kuulumine: Tallinna Jaani koguduse täieõiguslik liige. Elupaik koguduse majas Tallinnas.
Perekond: abikaasa Tiiu töötab kõrgkoolis administraatorina. Täiskasvanud tütred Kristiine-Nändi ja Ruth esimesest abielust ning kaheaastane tütretütar Laura Kätriin.
Kodused: abikaasa ja tema ema, kaks kassi ja üks merisiga.
Huvialad ja meelistegevus: vanad keldi palved. Olen õnnelik mees, olen suuremal või vähemal määral olnud kolme raamatu väljaandmise taga ja täna (20. nov. – Toim.) sain teada, et neid on müüdud juba ligi 7000 eksemplari, keskmisest tuli välja juba teine kordustrükk. Ilmumise järjekorras on mu lemmikud järgmised: «Keldi nägemus», «Keldi palved» ja «Keldi palvemeel».
Kord kuus üks tõsiste meeste klubi. Paar korda nädalas jõusaal ja bassein. Kuu aega aastas maatööd maakodus. Meelistegevus – heade inimestega suhtlemine. Õnneks on neid palju.