Vabaduse paradoksid

Pühapäeval, 11. novembril palvetasime jumalateenistusel Soome ja soomlaste eest; muidugi seepärast, mis seal Jokelas oli toimunud.Võtsin kitarri ja laulsin Pekka Simojoki laulu «Usutunnistus» (eestindanud Doris Kareva). Kas teate seda laulu «Mina usun maailma Loojat, igavest Isa, armastavat…»?
Üks noormees siinsamas lähedal Soomes läks koolimajja ja hakkas valimatult tulistama. Tal oli varutud 500 padrunit. Neist tulistas ta välja 76, enne kui endale kuuli pähe kihutas. Ehk jõudis ta arusaamisele, mida oli teinud.
Loodan väga, et Jumal andis talle hetke sügavaks kahetsuseks. Vaid ühe hetke, sellest piisab, sest aeg on ju Jumala käes. Ta võib ühest hetkest teha terve eluaja kahetsust. Ja viimaks lunastust. Tahan seda loota. See oli olukord, millesse ta ise oli ennast viinud, kuid… mitte ainult. Miks ta muidu jättis osa kuule kasutamata? Ju vast toimus mingi mõistmine. Mõistmine, mis ütles, et nii ei saa; ei tohi. Hoolimata kõigest.
Millal?
Viimasel ajal on sellest palju juttu olnud. Psühholoogid on juhtunut analüüsinud, inimesi on üles kutsutud rohkem märkama teist inimest, seega täiesti kristlikule ligimesearmastusele on meedias inimesi üles kutsutud. Olge teiste juures, ärge olge nii kinni endas ja oma rahateenimises, märgake ligimest!
On olnud palju juttu ka Ilmar Raagi filmist «Klass», mis kõneleb koolivägivallast. Selleks et ennetada, on tarvis mõista. Mingid uuringud teatavad paljude eestlaste veendumusest, et selline tulistamine koolis võib väga vabalt juhtuda ka Eestis. Küsimus ei ole «kas», vaid «millal»? Ja miks ka mitte? Oleme ju seda tahtnud, Eesti on tahtnud olla avatud maailmale, jõukas ja mõnus heaoluriik; seda ei saa ega taha keegi enam tagasi pöörata.
Alternatiiv oleks vast Albaania- ja Moldaavia-sugune riik või midagi muud taolist. Oleme saanud, mida oleme tahtnud. Midagi ei saa tasuta, kõige eest tuleb maksta, ja üks vaba ühiskonna paradokse on see, et rängalt makstakse seal, kus dividendid on näiliselt kõige riskivabamad. Tegelikult küll kõige riskantsemad – laste ja noorte juures. Nemad on kõige tundlikumad ühiskonnas toimuva suhtes.
Igavene maailmavalu
Mäletan, et nii on see tihti varemgi olnud. Umbes kakskümmend aastat tagasi olin midagi punkari ja hevimehe taolist. Eks ta olnud suuresti tingitud mässust tollase nõukogude ühiskonna vastu, sest mis aeg see siis oli? Gorbatšov oli võimule saanud, kuid ega see siis ei tähendanud veel mingeid vabadusi. See oli muidugi mäss ja praeguses kontekstis võrdlemisi süütu mäss.
Ka rokkmuusika, mida kuulasin, oli ju üsna süütu asi – «vanametall». Peamiselt Deep Purple, AC/DC, Judas Priest jmt. Isegi Sex Pistols ei kutsunud üles vägivallale, selle sõnum on ju ka pigem see, et seda maailma ei saa parandada, omamoodi absurdifilosoofia ikkagi. Ei olnud mul võimalik hankida relvi, õlu ja suitsud olid raskemini kättesaadavad, rääkimata pulbritest ja tablettidest. Veelgi hämmastavam – isegi Internetti polnud veel! Sellegipoolest oli «maailmavalu» täiesti olemas. Seda sai kanaliseeritud, kuhu võimalik, ja et ma olin loojanatuur, siis eelkõige igasugu kunstitegemisse.
Tol ajal tegutses Pärnus kooliteater ning selle juhid Aare Laanemets ja Elmar Trink olid need, kes suutsid koolilapsi suunata teatritegemisse. See oli nende poolt suurepärane ettevõtmine. Eks sai muudki tehtud, et oma vinnilist teismelise maailmavalu kuidagi välja elada. Vägivaldseks ei läinud asi kunagi. Või kui läks, siis ainult natuke.
Eks selles eas määravad inimese tegutsemist rahulolematus perekonna ja ühiskonnaga ning suguhormoonid ikka rohkem kui rahunemine ja mõistus. Selles eas on ka hinnangud maailma asjadele väga kardinaalsed, emotsionaalsed ja lõplikud. Poisid on ka läbi aegade sõda mänginud. Mänginud, mitte pidanud.
Uskuda headusse
Vabadus sünnitab paradoksaalsel moel vastumeelsust selle suhtes. Ikka on neid, kes on veendunud, et neile tehakse liiga, nagu Lauri Vahtre on näidanud. Aga kui keegi väidab, et ta pole iial elus tundnud soovi seda neetud maailma kõige täiega õhku lasta, siis ta kas petab end või siis pole tal piisavalt kujutlusvõimet.
Paradoks on ka see, et stiihilist vägivalda võib vabalt ette tulla ka heaoluühiskonnas ning mitte sugugi ainult mahasurutud ja ahistatud olukorras. Mässu saab olla ikka. Kui süütame akendel küünlad kaastunde- ja soomlastega palveosaduse avaldusena, siis tegeleme ju ikka tagajärgedega. Hirmutav on aga see mõte, et ükski kooliteater, kunstiring ega bänd ei jõua kõigini – sinna, kuhu on ehk kõigepealt vaja jõuda.
Simojoki laul kõlab veel: «Mina usun headuse sisse, millest kord kuivab kurjuse juur. Ja uude algusesse, olgu siis häving kui tahes suur.»

Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja