Koos tehakse parim valik

Vana-aastaõhtu jumalateenistusel pani Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse vaimulik Joel Siim kirikulistele südamele säilitada hingerahu ning leppida asjadega, mida meie siin ilmas muuta ei saa. Kõigiti tark ja aegumatu nõuanne.
Kuidas aga toimida olukorras, kus üritatakse muuta juba olemasolevat, mida peame õigeks ning õiglaseks? Kas leppida ka sellega?
EELK kirikukogu novembrikuisele istungjärgule esitati 24 paketti muudatusettepanekuid, millega sooviti meie kiriku kehtivat põhikirja ning kirikuseadustikku üsna oluliselt ümber teha. Suurtele muudatustele peaks alati eelnema põhjalik eeltöö, selgitamine ning võimalikult paljude inimeste erinevate arvamuste ärakuulamine. Kõrge komisjon käis küll lausa aastaid koos, kuid enamikusse kogudustesse ja praostkondade sinoditele nende ettepanekud tagasiside saamiseks ei jõudnud.
Tundub tõenäoline, et just selliste lihtsate tõdede alahindamine võis olla üheks põhjuseks, miks kirikukogule esitatu EELK põhikirja muutmiseks juba esimeste hääletuste puhul vajalikku 2/3 häälteenamust ei leidnud ning kirikuvalitsusel tuli kogu eelnõude pakett tagasi võtta. Mis aga ei pruugi tähendada, et teema oleks lõplikult päevakorrast maas. Seetõttu tuleks mõned asjad kristlikus vendluses selgeks rääkida.
Tagasivõetud pakettides leidub nii põhimõttelisi kui pelgalt sõnastuslikke muudatusi, üks neist väärib aga erilist tähelepanu, kuna riivab minu arvates tuntavalt kiriku ilmikliikmete õigust vabalt osaleda koguduseelu korraldamisel.
Nimelt sooviti muuta kirikuseadustiku § 242 lg 4 selliselt, et kandidatuure koguduse juhatusse saaks esitada ainult koguduse õpetaja.
Tartu ülikooli tegeliku usuteaduse professori piiskop Juhan (just selline eesnimi on raamatu kaanel) Kõpu 1940. aastal ilmunud raamatust „Kirikuvalitsemisõpetus“ leiab sellele arvamusele paljukordset kinnitust. Vahest üks kõige selgesõnalisem on tema mõte sellest, et Lutheri õpetuse järgi ei või üksikisik seda, mis on kõigi päralt, endale võtta ilma koguduse tahte ja käsuta. Koguduse ametiisikute valimine on aga üheks koguduse põhiõiguseks, arutleb Kõpp (lk 152).
Selleks aga, et valida, peab olema ka õigus kandidatuure valimiseks üles seada. Vastupidine oleks kirikudemokraatia oluline riive. Ülalnimetatud muudatuste autorid pole leidnud ühtki tõsiseltvõetavat argumenti, miks juhatuse liikmete kandidatuuride esitamise õigust koguduse nõukogu ilmikliikmetelt ära võtta ja jätta see ainult õpetajale.
Kirikukogu liikmetele saadetud selgitustelehel on eelnõu koostajad õigustanud oma mõttekäiku väitega, et see võimaldavat vaimulikul koostada endale (! – hüüumärk autori lisatud) sobiva meeskonna. Vast leiaks nad soovi ja head tahtmist taas lugeda Martin Lutheri „Valitud tööde“ kogumikku, kus otsesõnu kirjas: „Me kõik oleme üks ihu, kelle peaks on Jeesus Kristus ja kus igaüks on sama ihu liige. Kristusel ei ole kaht ega kahte liiki ihu – üht ilmalikku ja teist vaimulikku, Tema on üks pea ja Tal on üks ihu“ (lk 89).
Küllap kehtib see tarkus ka juhatuseliikmete kandidaatide esitamisel võrdsete võimaluste allesjäämise kohta.

 

 

 

Jüri Ehasalu,
XXVIII–XXX kirikukogu liige

---

Samal teemal: „Aseesimeestele kriips peale?“. Eesti Kirik, 20. november 2019.