Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Truud laulatuspäeval antud tõotusele

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Septembrikuu viimasel pühapäeval oli Jämaja kirikus palju inimesi. Koguduse jaoks oli see eriliselt kaunis päev. Kirikusse sisenes soliidses eas abielupaar. 28. septembril 1957. aastal olid abieluseisusesse astunud Salme Sulane ja Valdis Dreimanis. Nüüd siis oli täitunud 50 aastat sellest päevast. Siinsamas altari ees oli nende abielu ka laulatatud.

Image

Kuldpulmapaar Salme ja Valdis Dreimanis koos õnnesoovijatega Jämaja kiriku altari ees. Foto: erakogu

Mängib orelit
Salme on üks meie Jämaja koguduse tublidest liikmetest, keda EELK 90. aastapäeva puhul konsistooriumi tänukirjaga meeles peeti. Tagantjärele pitsitab mul pisut südant, et ma ei taibanud taotleda aukirjale ka Valdise nime. Kuid ega tema tublidus sellest vähemaks jää!
Igal pühapäeval, kui tervis lausa voodisse lamama sundinud ei ole, tulevad nad kahekesi koos kirikusse. Salme seab kiriku korda ja kütab käärkambri soojaks. Valdise hooleks on kirikukellad. Ja kui linnast päris õppinud organist tulla ei saa, istub Valdis oreli taha ja mängib ise. Veidike aeglaselt, kuid see-eest südamest tuleb tema mängimine. Üks koguduseliige julgustas teda hiljuti sõnadega: «Sul tuleb järjest paremini!» Ja kui Valdis veel laulu lahti lööb, siis kanduvad koraalihelid võimsasti kõrgele. Tõepoolest tublid on nad mõlemad.
Jäi Eestisse
Kes on siis see tore kuldsesse ikka jõudnud abielupaar? Oma perele memme ja taadu.
Nad on kirikuinimesed. Nad on usklikud inimesed. Nad on parajalt kanged inimesed. Nad on kolme lapse, Zintra, Signe ja Andrise vanemad ja kümne lapselapse vanavanemad. Ja kolmas järeltulijate põlvgi on oodata, tütretütar Liina on beebiootel!
Nad on looduseinimesed. Salme on pärit siitsamast Sõrvemaalt, Valdis aga Lätist Liepājast, mere äärest üsna Leedu piiri lähedalt. Kokku sai noorpaar hoopis Tallinnas. Valdis oli sõdurpoisina aega teenimas Paldiskis, Salme aga õdede seltsis ketrajana tööl Keila villavabrikus. Seal siis see armastus õitsele puhkes ja noorte südamed kokku liitis.
Esimesed kümme aastat elas noor pere pealinnas. Siis aga saabus kätte aeg, kui tuli otsustada: kas Lätimaale Valdise koju või Saaremaale Salme koju.
Kuigi kohvrid olid juba Lätimaale sõiduks pakitud, oli saanud noortele otsustavaks suunaks eluteel unenägu, mida mõlemad näinud olid. Valdise ema (kes selleks ajaks juba surnud oli) soovitanud unes noortel hoopis Saaremaale minna, kus Salmel omade seas kergem. Nii tuldi 1960ndate aastate teisel poolel Salme isakodusse. Ka Salme isa oli olnud pikaaegne Jämaja kirikumees.
Meri ei lahuta
Eluajal on Valdis palju merd kündnud, ta on olnud kokaks suurtel laevadel. Salme on aga kodu hoidnud, maatööd teinud, lapsi kasvatanud ja loomi pidanud. Nii on need aastad läinud. Meeles on palju head ja ilusat. Tänu Jumalale on üle saadud ka muredest ja valuhetkedest. Eks ole neidki ette tulnud. Aga neil on hea meel, et Jumal on neil siiamaani lasknud truuks jääda laulatusepäeval antud tõotusele. Nad usuvad, et vaid surm saab nad kord üürikeseks lahutada – et siis jälle koos olla!
Salmel on südames lapsed, kelle eest ta palvetab väsimatult. Nad on ju kodust kaugel – osa päris Eestimaalt lahkunud. Kuid maailm on väike – nii on vanapaar käinud mitmel korral külas tütreperel Inglismaal. Eriti rõõmustab neid see, et noored on ka võõrsil otsinud üles kiriku ja sealse kogudusega liitunud.
Mis teeb Salmele muret? Mure on nende pärast, kes on kirikust eemal. Ta peab koguduseliikmena väga tähtsaks eestpalveid eemalolijate ja eksinute pärast.
Õnnitleja Iirimaalt
Valdisele aga tundub, et kirik kaugeneb luterlikust traditsioonist ja tema palvetab kiriku pärast. Palju asju ei ole siin ilmas õigetel alustel ja see on halb. Elatanud mehena näeb ta ära saatana inglinahas.
Nad on avala südamega inimesed – neil on sooje sõnu iga inimese jaoks. Mäletan, kui mind õpetajaks valiti, sain kaks vastuhäält. Pärast koosolekut tulid minu juurde Salme ja Valdis ja ütlesid: «Meie olime vastu. Naisel on õpetajana siin väga raske ja me pole naisega harjunud ka. Aga kui sind valiti, siis tahame sind edaspidi toetada.» Ja nad on seda lubadust täitnud – eeskätt olles ustavalt kiriku teenistuses.
Tänujumalateenistuse lõppedes algasid õnnitlused. Esimese tervituskõne ütles 1990ndate aastate algul Sõrve kogudusi teeninud Kalmer Keskküla. Veidike hallinevate juustega soliidne mees elab nüüd Iirimaal ja jätkab poolelijäänud teoloogiaõpinguid. Ta kõneles oma ametist taas kolmainu kiriku juures.
Pikkade aastate järel oli ta jälle tagasi Sõrves – Salme ja Valdis kutsusid, selle kutse peale ei saanud ju tulemata jätta! Ja oli tunda, et tema tulemine rõõmustas kutsujaid väga! Õnnitlejaid oli palju, lähemalt ja kaugemalt.
Valdisel on tavaks soovida koguduseinimestele ikka jõudu Jumalat. Soovime nüüd ka noorele kuldsele vanapaarile sedasama!

Anu Konks
,
koguduse õpetaja