Tõnu Õnnepaluga usust, koolist ja elust

Konverentsil «Religioonitolerants 2007» oli ettekanne ka kirjanik Tõnu Õnnepalul. 

Jääv suurus – kirjanik Tõnu Õnnepalu Tartus pargipingil. Foto: Juune Holvandus

Ta kõneles oma mõtetest ja tähelepanekutest eesti inimese suhtumise kohta usuküsimusse, tõstes esile meie romantilist, küllalt äärmuslikku käitumist Jumalas ja usus, mis kõigub blasfeemiast hardusse ja tagasi. Sama isiku puhul võib tema eluea jooksul ilmneda rida hoiakuid ühes romantismile omase innukuse, kõrgendatud hingejõu puhangute, lootuste, pettumuse jm teravdatud tunnetega, mis ajuti võivad langeda ka Jumala eituseni.
Millest Teil paralleel romantismiga esile kerkis?
Lugesin vahetult enne, kui sain kutse tulla konverentsile esinema, «Romantismiajastu inimest», nii see romantismiasi minu jaoks taas aktualiseerus. Aga muidu on see vanem lugu. Olen ju tõlkinud Baudelaire’igi. Temal on see harduse ja blasfeemia kooselu eriti reljeefne. Baudelaire ei olnud küll kitsas mõttes enam romantiline poeet, aga oli seda siiski, nii nagu meiegi minu veendumust mööda oleme ikka romantikud.
Romantism oli meie praeguse tsivilisatsiooni noorus. Me oleme sellest märgitud. Midagi sellest võimsamat, mis romantismi mõju kustutaks, pole seni tulnud. Nõnda oleme ka usuküsimustes endale aru andmata jätkuvalt romantikud: kas kõik või mitte midagi.
Ütlesite veel, et usku sünnitakse (resp teatud usukommetega seotud kultuuriruumi, nt kristlikku) ning seda poleks mõtet valida ega vahetada. Et enamikule eestlastele, sh Teilegi, sobib luterlus, mille mõju on olnud Eestis kõige viimasel ajal ja küllalt pikka aega.
Kas täiendaksite veel oma mõtteid usuvahetusest?
Niipalju kui olen näinud usuvahetusi, ei ole see andnud vahetanule seda, mida ta on oodanud. Inimene justkui otsiks siit ja sealt midagi, millestki on tal puudus. Algul on ehk küll vaimustus, tihti on selle taga üks isik, isiku äralangemisel avastatakse sageli, et seal, uues usuringiski on vead.
Tekib pettumus, spliin. Nagu elus üldiselt, ei anna ühest kohast teise jooksmine probleemile lahendust. Ennast ei saa välja vahetada.
Luterlikust traditsioonist vanem ja ürgsem on Eestis maausk, küllaltki arvukas inimeste ring on viimasel kümnendil selle vastu huvi ilmutanud. Milline on Teie arvamus selle liikumise kohta? Võib-olla osutub see võimsaks ühendavaks jõuks?
Minu arvates on tegu kõige tüüpilisema romantilise liikumisega. Maausk on eesti rahvusromantikute väljamõeldis. Muidugi oli siin oma religioon enne kristlust. Kuid on kaks häda – me ei tea sellest peaaegu midagi ja isegi kui me teaksime, ei saaks me seda olnud mõttemaailma taastada.
Religioon on eluarusaamine, elu orgaaniline kude, mitte elu lisandus. Ainus, mida võib Eestis kujundlikult nimetada maausuks, on see sama meie luterlus või mis temast saanud on (Setumaal muidugi õigeusk). See on siin juurdunud ja tasapisi imanud endasse selle maa soola. Selle kirikud seisavad siin maa peal tunnismärkidena. Mis ei tähenda, et temas poleks võõrast, imelikku. Kõik religioonid on tegelikult segud ajaloost, kultuurist, traditsioonidest, laenudest, mingit puhast usku pole olemas.
Usku ei saa kohapeal välja mõelda ja õieti ei saa ka usklikuks hakata, ennast usklikuks mõelda. Üks Tiibeti õpetaja on öelnud: ei maksa tahta olla püham, kui sa parasjagu oled.
Tähtis pole niivõrd see, mida inimene ise endast arvab, mis usku end määratleb, vaid määrab see, kuidas ta elus ja maailmas, teiste suhtes on. Ainult õilsad põhimõtted ei tee veel kellestki head inimest. Ja headel inimestel tihti polegi põhimõtteid, nad on head ilma sellele mõtlemata.
Olete praegu õpetaja?
Jah, mul on mõned tunnid nädalas, õpetan prantsuse keelt. Õpilasi pole just palju, nii et olen küll õpetaja, kuid mitte keskmise suure kooli kogemusega. Õpetamine on teadagi parim viis õppimiseks. Nii omandan minagi mõned prantsuse keele reeglid, mida seni just otseselt pole vaja läinud. Olen ilma hakkama saanud. Üldiselt see kooliõpetaja asi ja üldse kool pole siiski minu jaoks.
Kas Teie arvates peaks koolis olema usuõpetus?
Minul poleks midagi selle vastu, aga küllap on see lastevanemate ja laste asi otsustada. Muidugi võiks usuõpetusega seotud materjali kätte saada ka kirjanduse või ajaloo tunnist, aga kui paljud ajaloo- ja kirjandusõpetajadki enam Piiblit ja selle lugusid ning tegelasi tunnevad? Meie vanematele ja vanavanematele oli see veel loomulik kultuuri osa. See järjepidevus on katkenud. Piiblikaanoni asemele on tulnud teised kirjanduskaanonid, rahvuskirjandus. Kes olid Andres ja Pearu, teatakse, aga Kaifast ja Peetrust enam hästi ei teata.
Aga ma ei paneks üldse nii palju lootusi koolile. Koolist ei saa loota, et ta parandaks kõik muude elualade vead. Kui ühiskonnas leitakse probleem, tormatakse kohe kooli kallale, küll õpetama tolerantsust, küll suhtlemisoskust. Ega lapsed ole lollid, neid ei saa petta. Rohkem kui sellest, mida neile räägitakse, õpivad nad sellest, kuidas täiskasvanud on. Kui jutt ja olemine väga palju lahku lähevad, tekitab see lapses ainult segadust, trotsi, probleeme.
Tänapäeva infoühiskonnas pole kooli roll enam ka see mis varem. Varem oli õpetaja haruldaseks infokanaliks, kust ammutasid teadmisi maailma kohta nii õpilased kui võib-olla kogu küla.
Koolihariduse andmine üksi ei ole võluvits. Kolmekümnendate aastate Saksamaa oli omas ajas kõige edumeelsem, kõige harituma rahvaga maa. Saksa teadus oli maailmas esireas. Ameeriklased tulid tookord Saksamaale õppima. Natsidel polnud haridusest puudu.
Kool ei tee kedagi ega midagi oluliselt teiseks. Massiliselt tekkis koole ju koos linnastumisega – et vanemad saaksid vabrikus tööl käia, tuli lastele leida koht. 30–40 inimese ees seisev õpetaja mu meelest lihtsalt raiskab aega, kuigi õpitakse põhimõttel «inimene inimeselt», ei õpita koolis käies oluliselt midagi. Mina küll ei õppinud koolis, õppisin ikka siis, kui asi huvitama hakkas või kui vaja läks.
Kas kirjutate midagi ka maaelu ja õpilaste kõrvalt?
Selle suve olen kirjutanud pigem sae, haamri ja labidaga. Olen üksi vana maja üles kõbinud, aeda harinud.
Miks üksi?
Sest see on olnud huvitav. Kirjutad ju ka üksi. Nii saad kõige rohkem teada. Mul oli Hiiumaal mõni aasta tagasi üks ehitusmees Tiit, kellega koos väikese maja algusest peale üles ehitasime. Temalt õppisin väga palju. Et ta oli suur üksi tegija, siis omandasin temalt ka mitmeid nõkse, kuidas teha ehitusel üksi neid asju, mida üksi teha ei saa. 
Mida põllul kasvatate?
Kõike söödavat, alates kartulist, peedist, porgandist. Suvikõrvits ja talikõrvits, uba ja hernes, tomat ja paprika. Maitsetaimi – basiilikut, punet, majoraani, iisopit, melissi, münti, koriandrit. Isegi tšillipipar kasvab kasvumajas nii mis mühiseb. Järvamaal on ju hea maa, kõik kasvab.
Mulle on hakanud meeldima ka ise leiba küpsetada, ütleksin isegi, et omaküpsetatud leivast võib sattuda sõltuvusse. Leiva küpsetamine on väga hea keskendumisharjutus – nii nagu keskendud, nii ta ka välja tuleb. Täpselt nii.
Näib, et olete sisimas teinud otsuse jääda Eestisse ega soovi enam pikemalt kaugemal ära olla?
Võib-olla küll, kuigi just sel sügisel lähen pooleteiseks kuuks Flandriasse, kirjanike majja nimega Villa Hellesbosch. See on selline kirjanduslik vangistus, sunnitöö, ehkki villas, ja nagunii hakkan sealt varsti jälle koju tahtma. Loodan muidugi, et kirjutan midagi. Või vähemalt mõtlen edasi seda, mida ma veel ükskord kirjutada tahan. Oh, see ärasõit on juba ukse ees. Kartul tuleb enne üles võtta, maja vooder tagasi lüüa. Naljakad on need materiaalsed asjad oma materiaalsuses ja nõudlikkuses. Aga kui saad neist eemale, lähevad jälle meelest. Siis on jälle miski muu tähtis.

Juune Holvandus