Katoliku kiriku dilemmad

Vaimulike toime pandud seksuaalsed kuritarvitused ja eriti pedofiiliajuhtumid on roomakatoliku kirikus põhjustanud sügava kriisi. Kui pettunud usklike usaldust tagasi võita ei suudeta, on oodata kiriku mõju vähenemist nii mõneski riigis.
Probleemidest hakati avalikult rääkima Põhja-Ameerikas 1980.–90. aastatel. Järgnenud on üha uued pedofiiliaskandaalid paljudes teistes riikides, ja neile ei paista lõppu tulevat. Näiteks Poolas lõi kuu aja eest laineid uus dokumentaalfilm, mis näitas veenvalt, et sealne katoliku kirik pole mujal maailmas toimunust sugugi õppust võtnud. Ikka veel püütakse kuritarvitusi varjata ning juba vahelejäänud vaimulikel on isegi võimaldatud lastetööd edasi teha.
Tõsi, pedofiiliajuhtumitest ja nende kinnimätsimisest on viimasel ajal juttu tehtud ka näiteks Inglise anglikaanide ja Saksa protestantide puhul, kuid just katoliku kirikus näib probleem eriti tõsine olevat. Mõned leiavad, et see on seotud vaimulike abiellumiskeeluga, teised sellega ei nõustu. Päevselge on seevastu, et just katoliku kirikus on kurjategijatel märksa lihtsam puhtalt pääseda kui paljude teiste institutsioonide puhul.
Sügavate katoliiklike traditsioonidega riikides suhtutakse kirikusse nimelt nii suure aukartusega, et ohvritel pole julgust juhtunust isegi oma lähedastele rääkida, preestri peale kaebuse esitamisest rääkimata. Kui seda siiski tehakse, kipuvad vaimulikud ülemad juhtumi kalevi alla panema. Põhjuseks küllap ühelt poolt soov säästa tuttavat kaasvaimulikku, teisalt aga mure kiriku maine pärast. Oma osa on ka kiriku autoritaarsel juhtimisel, mis ei soodusta avalikku arutelu kitsaskohtade üle.
Kui aga kiriku mõjuvõim ühiskonnas kord vähenema hakkab, tulevad isegi ammused väärteod lõpuks avalikuks. Et rahva usaldust tagasi võita, tuleb siis rakendada juba üsnagi radikaalseid meetmeid. Näiteks Tšiilis andsid kõik 34 piiskoppi paavstile lahkumisavalduse ning too on mõne neist ka rahuldanud. Saksamaal ja USAs on katoliku kirik aga avanud oma arhiivid sõltumatutele uurimiskomisjonidele. Äsja kutsuti taoline ellu ka Prantsusmaal.
Nendes riikides on aru saadud, et parim viis kiriku mainet kaitsta pole piinlikkust tekitavate asjade mahavaikimine. Vastupidi, just probleemidest avameelne rääkimine näitab, et kirik võtab väärnähetega võitlemist tõsiselt. Ühtlasi annab see potentsiaalsetele kurjategijatele selge signaali, et neil on reaalne oht vahele jääda.
Poola katoliku piiskoppide reaktsioon eelmainitud dokumentaalfilmile piirdus aga paljusõnaliste vabandustega, mis avalikkusele kuigi siirastena ei mõjunud. Mõned vaimulikud seevastu rääkisid hoopis filmitegijate „rünnakust kiriku vastu“. Selline suhtumine ja edasine tegevusetus võib väga hõlpsalt viia kiriku mõjuvõimu kadumisele selles tugevate katoliiklike traditsioonidega riigis. Äsjased küsitlused näitavadki juba kiriku usaldusväärsuse vähenemist poolakate silmis.

 

 

 

 
Rain Soosaar,
reporter