Kas meie valik on raha või lapsed?

„Raha või lapsed“ – nii kõlas järjekordne SA Väärtustatud Elu korraldatud emadepäevakonverents. Nendel emade- ja isadepäevakonverentsidel on niisama intrigeerivad pealkirjad, kui sügav on tegelikult ettekannete sisu ja ettekandjate süda.
Kas meie valik on raha või lapsed? Seda heidetakse praegustele noortele aeg-ajalt ette. Samas võrreldes saja aasta taguse ajaga on lastetuid inimesi pea poole vähem. Me ei tea, kas selle taga on saja aasta eest hiljuti lõppenud sõda või moodsad meditsiinilised pereplaneerimist toetavad vahendid. Küllap on terake tõtt mõlemas.
Tahaksin siinkohal tuua välja kolm mõtet, mis konverentsil kõlasid: valikus ei ole mitte raha või lapsed, vaid aeg või lapsed; iga inimese jaoks on olemas tema õige aeg lapsi saada; igal asjal on hind, küsimus on, kas me saame seda hinda maksta.
Need kolm mõtet käivad tegelikult käsikäes. Aina enam on meil võimalus valida seda aega, millal lapsi saada. Kas saada lapsed noorena ja avastada maailma koos lastega või siis pikemalt hiljem, kui lapsed on suured. Või vaadata enne maailmas ringi, saada aru, kes ma olen, ning siis jääda paikseks ja saada lapsed. Või teine alatine küsimus: milline on ideaalne laste vanusevahe? Kas saada lapsed järjest, et neil oleks mängukaaslased, või pidada pikem vahe, sest siis on igaühele rohkem aega ning ka endal on vahepeal puhkus.
Minu enda tutvusringkonnas on olemas kõik variandid. Iga valik maksab teise valiku hinna, oluline on otsustada, millised on meie pere valikud ja lugu. Nii nagu me inimestena oleme erinevad, ei ole ka ühte ja kõigile sobivat peremudelit.
Sõber rääkis hiljuti loo, kuidas teda, kui ta 16aastaselt oma väikeõe vankrit lükkas, tulid vanemad prouad hurjutama, et nii noor ja juba ema. Vastuse peale, et tegu on õega, panid prouad ruttu ajama. Aga 10 aastat hiljem hakkaks ta juba lähenema ühiskondlikult kahjuliku elemendi staatusele. Nii et ega pole siin aega raisata midagi.
Meedias lokkavad praegu lood perevägivallast. Ühelt poolt on ju hea lugeda ja mõelda, et see karikas on minust mööda läinud, kuid need numbrid on nii hirmuäratavalt suured, et tekib õigustatud küsimus, kuidas inimestest saavad vägivallatsejad, me kõik sünnime ilma imearmsate imikutena.
See kõik tuleb ikkagi hoolimatusest ja oskamatusest, mõlema kombinatsioon on eriti kurb. Meile ei anta lapsega kaasa kasutusjuhendit ja kuna ka kasvatusalaseid teooriaid on sadu ning raamatuid nende kohta veel 10 korda rohkem, siis igaüks neid ka lugeda ei jõua või ei taha või lihtsalt ei oska tahta.
Me vajame ühiskonnas rohkem positiivseid eeskujusid, avalikke positiivseid eeskujusid märkamaks, et saab ka teisiti. Iga hea sõna toodab häid tulemusi, igal halval sõnal on kahjuks tagajärjed. Ja kõige suurem vastutus on sellel, kes on võimul – mitte üksnes valitseval positsioonil, vaid üleüldiselt see, kellel on ühiskonnas võimu. Sest vaid tema saab astuda välja nende kaitseks, kes on nõrgemal positsioonil. Need, kes peaksid selleks, et välja võidelda, tegema kordades rohkem häält ainuüksi selleks, et neid kuulda oleks.
Nii lihtne on öelda, et ah, las nad olla seal omaette, nad ju meid ei sega. Aga nii me ainult kasvatame hoolimatust ja oskamatust. Ja selle tagajärgede hind on liiga kõrge maksta.
Seega ei tohi kunagi olla eesmärk „toota“ lihtsalt palju lapsi. Eesmärk peaks olema luua keskkond, kus sündivad lapsed saavad turvaliselt ja loodetavasti ka õnnelikult kasvada. Mõnes peres on saab laste arvuks olla 1 (või 0) ja mõnes 7.

 

 

 
 

Triin Käpp,
vaimulik