Poiss ja liblikas

Meie välis- ja julgeolekupoliitika üks juhtmõtteid on, et mitte iialgi enam ei tohi Eesti jääda üksi. Ei tohi enam korduda II maailmasõja eelne olukord, kui me jäime liitlasteta ning kaotasime iseseisvuse. Sellest juhtmõttest kantuna kuulub Eesti rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, Euroopa Liitu ja NATOsse. Me jagame nende liitude väärtusi mitte ainult sõnades, vaid ka reaalsetes tegudes, oleme siiani olnud heaks usaldusväärseks liitlaseks ning koostööpartneriks ja panustame ka ise oma riigikaitsesse selle laias käsituses.
Lühidalt selgitades tähendab riigikaitse lai käsitus seda, et riigi kaitsmiseks ja selleks valmistudes ei kasutata mitte ainult sõjalisi, vaid muu hulgas ka mittesõjalisi võimeid: mida sidusam on meie ühiskond, mida vähem on siin konflikte, mida usaldusväärsem on riigi valitsus, seda turvalisem ja kaitstum on ka meie riik.
Kui mõnikümmend aastat tagasi piirid lahti läksid ja Eestisse hakkas rohkem välisturiste tulema, siis neisse suhtusime rõhutatult viisakalt ja hästi. Kuuludes rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, ei ela ega tööta me oma välispartnerite meeleheaks. See oleks poliitkorrektne lipitsemine. Küsimus on, kas me jagame riigina neidsamu euroopalikke (ja samas ka kristlikke) väärtusi, millele usaldusväärne rahvusvaheline koostöö on rajatud, ja kas meie oleme usaldusväärsed. Väärtused ehk kultuur on see, mis solidaarsusprintsiibil töötavaid organisatsioone toimivatena hoiavad.
Üks Saksa ohvitser rääkis, et lihtne ja inimlikult arusaadav on selgitada sõduritele, miks ollakse Eestis. Sest Arvo Pärdi kodumaa vajab kaitset ja tuge. Kui on võimalik anda selliseid vastuseid, on kõik hästi. Annaks Jumal, et meil oleks sellelaadseid positiivseid näiteid rohkem ja mitte selliseid, mis lasevad rääkida võõravihast või vägivallast või sõnavabaduse piiramisest.
Välispartnerid vaatavad väga hoolega ja on tänu info kiirele liikumisele hästi kursis, kuidas Eestil läheb. Tulin nädal tagasi Saksamaalt Lüneburgist ja Hamburgist ning kinnitan, et huvi meie Musterland Estland’i tegemiste vastu on tuntavalt suurem kui mõni aasta tagasi. See huvi on kantud praegu kergest murenoodist, et ega me oma heast staatusest loobumas pole.
Anton Hansen Tammsaarel on lühijutustus „Poiss ja liblik“. Selles jutustuses on lilli täis aas, mis ootab, et tuleks keegi ning nopiks sealt õisi ja viiks aasalt kaasa rõõmu. Ühel päeval leiabki aasale tee poiss, kes vaimustub sellest rikkast lillemerest. Kuid kui ta asub lilli noppima, eksitab teda sametine ja kalliskivi-sädemetega liblikas, mida poiss (lilli unustades) kohemaid püüdma tõttab. Lilled lähevad meelest ja ühel hetkel on kadunud ka liblikas, kes kaugete metsade taha ära lendab. Siis märkab poiss äratallatud aasa, kuhu pole jäänud alles ühtegi õit.
Tammsaare lõpetab loo: „Nukralt istus poiss maha ja hakkas kibedasti nutma: ta armastas ju lilli nii väga ja oleks neid hea meelega noppinud.“ See lugu tuleb mulle meelde, kui mõtlen neile euroopalikele väärtustele, üheskoos saavutatule ja ülesehitamistele. Me peame olema tähelepanelikud, et ei asu jooksma „sätendava liblika“ järel, millele võib olla kirjutatud näiteks exit.

 

 

 

 

Urmas Klaas,
kolumnist