Kirikusse sobivast muusikast

Möödunud suvel sai kirikukontsertidest taas kuum teema. Kõik algas jälle Rannapi tuuritamisest meie kirikutes – täpselt nagu kaks aastat tagasi! Tookordki kaasnes kontserdisarjaga kriitikatorm.
Kirikujuhid võtsid teema üles ning asjasse selguse toomise huvides korraldati kirikumuusika konverents ja seminar teemal «Muusika kirikus». Sõna said nii pastorid kui muusikud ja ümarlaua tulemuseks oli hulk teese, mida küll ühegi kiriku ukse külge naelutama ei hakatud, kuid mis ühise mõttetöö tulemust hästi kajastasid.
Võib-olla oleks siiski pidanud need teesid kuhugi naelutama, sest möödunud suvel olime taas sama küsimuse ees: milline muusika siis ikkagi kirikusse sobib, kui suuri mööndusi vaimulik teha võib ja kas «tädi Maali» pärast kirikus korraldatud sõud on rõõmus, et iidses pühakojas ometi kord peale jõululaupäeva ka nii palju inimesi koos oli? Või on piinlik?
Mul on kaks korda olnud piinlik kirikukontserdil toimunu tõttu. Esimest korda siis, kui Kaarli kirikus kõlas palju kõmu tekitanud «Jesus Christ, Superstar». Ja mitte muusika või teksti sisu pärast, sest erinevusi teoloogilistes tõlgendustes oleks andnud rahvale erakordselt hästi selgitada, vaid seetõttu, et ülevõimendatud muusikast polnud võimalik enam mitte midagi aru saada – ei meloodia joonist ega sõnu.
Teine kord oli mul piinlik inimeste pärast, kes tulid kirikusse kokku, et kuulata üht kõrgelt hinnatud inglise gospelkoori, kes mõistetavalt õhutas rahvast kaasa elama. Tulemuseks oli see, et inimesed tõusid püsti ja astusid kiriku pinkidele!
Rannapi viimast tuuri ma ei näinud, kuid tundub, et mitte niivõrd tema, kuivõrd kummaliselt käitunud kohalik noor superstaar pani inimesed endalt ja teistelt küsima: milline muusika ikkagi kirikusse sobib?
Pastoril ja koguduse muusikul on selles küsimuses parasjagu otsustamisruumi ja iga kontserdipakkumist tuleks kindlasti eraldi vaadelda. Aga vahel tundub, nagu oleks esineja näol tegemist rumala lapsega, kes veel ei tea, kuidas käituda või millist repertuaari valida. Et populaarsed laulusolistid kirikutesse laulma tulevad, on ju iseenesest väga tore, aga küsitav on, kas peab just kirikus laulma «Nüüd astub hobu meil omapead» või muud sarnast. Kes õpetaks poplauljad kirikuruumi sobivat repertuaari valima?
Omaette küsimus on ka kontserdikorraldajate käitumine ja lepingutega seonduv. Vääritimõistmisi aitab paljuski ennetada korralik ettevalmistus, üksikasjade kokkuleppimine ja paberil fikseerimine. Paraku on meie kirikute vaimulikud tihtipeale töödega niivõrd hõivatud, et kõigeks selleks ei jätku lihtsalt aega. Ülesandeid delegeerida samuti ei saa, sest palgalisi pole! Nokk kinni, saba lahti…
Kogudused, kus organist palgal, vastutus jagatud ja tööülesanded teada, on õnnelikumas olukorras. Hästi korraldatud omavaheline koostöö ja usaldus võimaldavad kontserdielu edukalt korraldada ja teevad paremaks ka jumalateenistused ning talitused, mille läbiviimise tase on kui koguduste visiitkaart. Liturgiliste uuenduste üle vaidlemise käigus ei tohiks unustada, et mis tahes korra järgi teenistust pidades on üks peamisi nõudeid selle sujuvus nii sõnas kui muusikas. Seda suudavad aga tagada oma ala tõelised asjatundjad, keda oleks meie kirikus kindlasti rohkem, kui kogudused suudaks töötajatele maksta väärilist tasu.
Näib, et vahel inimesed ei mõista, et nemad ise ongi see kogudus. Polevat harv juhus, kui näiteks laulatustalituse puhul makstakse lilleseadete eest tuhandeid, aga kirikule annetatakse mõnisada krooni. See, mida tähtsaks peame, räägib nii mõndagi sellest, kes me ise oleme.
Ilusa värvilise sügise hakul soovin, et muusikaline haritus meie kirikus suureneks. Hea võimaluse selleks annab kontsertide külastamine ja et popstaare enne järgmist suve kirikusse ei tule, siis võiks ette võtta Eesti Kontserdi ja teiste kontsertorganisatsioonide kalendri ning märkida enda jaoks ära maailmamuusika tähtteoseid, mida haritud inimene lihtsalt peab kuulama. Kui palju kiriku töötajaid käis kontserdil, kus kanti ette Sofia Gubaidulina «Johannese passioon»?
Mäletan aega, kui Sirje Kiivit organiseeris Tallinna praostkonna vaimulikele ühiseid kontserdikülastusi. Järgimist vääriv eeskuju!

Piret Aidulo,
Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees