Kas ka valimata jätmine on kodaniku õigus?

Olen patrioot. Seepärast olen alati valimisi oluliseks kodanikukohuseks pidanud ning enda valikud langetanud. Kuna olen ühe erakonna liige, siis minu hääl on oma koduerakonna kandidaadile läinud. Sel korral olen aga päris mitmel teelahkmel. Esmalt pole enam üldse kindel, et valima lähen. Muidugi vasardavad mu peas mantrad, mida igal pool paatoslikult korratakse: „Valima peab“, „Valimine on kodaniku kohus“ jne. Aga kas valimata jätmine pole mitte kodaniku õigus?
Mulle tundub täna, et selle kodanikukohusega tahetakse meilt odavalt häält kätte saada. Kui kukutaks üldrahvalikult valimised läbi, ehk paneks see poliitikuid enam pingutama? Mind tohutult häirib selline arrogantne retoorika, kui mõni poliitik ütleb, et läheb valimistele head tulemust tegema. Andke andeks, teie ei tee mingeid tulemusi. Valija teeb. Poliitik peaks häid tulemusi tegema valimistevahelisel ajal. Õigupoolest võiks valimised toimudagi tehtud tegude alusel, mitte valimisreklaami ja lubaduste põhjal.
Tänases poliitikas häirib mind esmalt visiooni puudus. Isegi neil, kes lubavad pikka plaani, on tegelikkuses vaid heal juhul strateegilised eesmärgid. Ettevõtetel ja organisatsioonidel on ellujäämiseks möödapääsmatu omada korrektset ja terviklikku eesmärkide püramiidi, mille tipp on visioon e kaugem siht, millest tulenevad pikaajalised e strateegilised eesmärgid, neist omakorda lühiajalised e taktikalised eesmärgid ning neist igapäevaselt järgitav tegevuskava.
Täna on kahjuks vaid üksikutel erakondadel midagi visioonisarnast, aga tervikpaketti koos strateegiliste ja taktikaliste eesmärkidega pole paraku kellelgi. Valimisprogrammid sarnanevad pigem ettevõtete müügiplaaniga.
Kahetsusväärne on julguse puudumine poliitikas. Sõltumata üsna pindmistest maailmavaatelistest erinevustest, on kõik erakonnad enda programmi rajanud majandusele ning selle kasvule. Oleme olukorras, kus majanduskasv ületab ressursside taastootluse ning digitaalne revolutsioon ei too leevendust e vaja on paradigmaatilist muutust.
Tippteadlased soovitavat loobuda majanduskasvule rajatud ühiskonnakorraldusest, mille tulemus oleks teatud toodete ja teenuste, nagu ühekordseks kasutamiseks mõeldud tooted ning reklaam, kadumine. Mida näeme täna poliitikuid massiliselt tegemas? Reklaami ja seda tihti ühekordseks kasutamiseks mõeldud kandjatel.
Usklikel inimestel on mitmeid eeliseid. Üks neist on teadmine, et isegi kui kõik see siin hävib, või õigupoolest leppides sellega, et kõik see siin hävib, on midagi veel. Seda miskit ei saa poliitika meile kunagi pakkuda. Toomas Paul on öelnud, et usk, mis flirdib teadusega, jääb kiiresti leseks. Usk, mis on poliitikaga romantilistes suhetes, on ilmselt üksindusse määratud algusest peale.
Ometi on hea, kui meid juhivad ja olulisi valikuid teevad inimesed, kel on lugupidamine usu vastu ning vaade ja väärtused, mis on suunatud kaugemale kui tänane; kelle südames on soov neile antud aja ja võimalustega teenida ligimest ja olla see, kes läheb vaatama vaeseid, külastama kinnipeetavaid, toitma toidutuid ning jootma januseid.

 

 

 

 

Jaanus Kangur,
Eesti Vabariigi kodanik