Miks minna valima? Keda valida?

Ja Jeesus ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde, sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on!“ (Mk 4:24–25) Jee­sus ütles: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“ (Lk 20:25)
Valimised on nii õigus kui ka kohustus. Demokraatlikus valitsusvormis teostab rahvas võimu valitud esindajate ja esinduskogude kaudu. Võim moodustub valimiste kaudu ja igal valimisõiguslikul kodanikul on üks hääl. „Selleks et valituks saada, on tarvis valijale ehk rahvale näidata, mida tulevane saadik tegema hakkab, mida rahva heaks korda saadab. Vaja on rahvast veenda enda poolt hääletama,“ ütles endine õiguskantsler Indrek Teder 2012. aasta sügisel ettekandes Viimsi kooli õpilastele.
Mina ei näe mingit õigustust valimisi ignoreerida. Nii nagu kodanik maksab oma maksud ja osaleb riigikaitses, nii osaleb ta ka riigi valitsemises. Ei ole ainult sõnakõlks, et rahvas on riigi kõrgeima võimu kandja ja valib endi seast esindajad, kelle kohus on kodanike ja kogu riigi huvide eest seismine. Ainult nii saab iga valimisõiguslik inimene osaleda riigi valitsemises.
Eestis on igal valimisealisel kodanikul õigus käia valimas. Kahjuks ei kasuta sugugi kõik inimesed oma põhiseaduslikku õigust.
„Kodanikuna on otsuse tegemine küllaltki raske. Kui oled üksinda valimiskabiinis ja sinu ees on pikk nimekiri kandidaatidest, kellest saad ainult ühe valida, siis võib see olla raske eriti vanemale inimesele. Kui aga ei leia ühtegi nime, kellele oma hääl anda, siis küsin ma, hea kodanik, miks sa siis ise ei kandideerinud. Valime südame ja kätega, mitte jalgadega,“ kirjutasin enne 2015. aasta riigikogu valimisi Lääne Elus.
President Lennart Meri tuletas oma kõnes 24. veebruaril 1999 meelde: „Ärge uinutage ennast juttudega sellest, et te ei tunne poliitikat ja teist ei olene nagunii midagi! Eesti seisab jälle kord teelahkmel. Valik on teie teha. Kasutage oma häält arukalt! Hiljem on hilja.“
Ma mõistan parteide soovi valitseda riiki, aga ma ei pea heaks seda, et pärast valimisi unustatakse lubadused, millega on hääled kogutud. Kristlastena teame, et meie kohustus on palvetada ja saada palves vastus, mida peaksin otsustama. Valimisel konkureeritakse selleks, et leida parimad lahendused ühiste asjade korraldamiseks. Üksteise mustamine ei vii asja edasi.
Nii nagu mitmel korral varemgi oleme Eesti Vabariigi aastapäeval riigikogu valimiste ootel. Olen püüdnud jälgida parteide ja üksikkandidaatide valimislubadusi. Mulle ei ole silma hakanud, et keegi oleks selgelt rõhutanud piibellikku tarkust: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi“ (Mt 6:33).
Valimine on nii isiklik ja salajane otsus, et ei minul ega kellelgi teisel pole õigust anda muud soovitust kui seda: mine valima! Püha Paulus kirjutab Rm 13:1–7 ristiinimese hoiakust ühiskonna ja valitseva võimu suhtes. See ei tähenda, et me peaksime pimesi uskuma kõike, mida maine võim otsustab ja teeb.
Kirikud on saanud aegade jooksul kogeda seda, et nii totalitaarsed kui ka demokraatlikud riigid on teinud otsuseid, mis ei ole õiged Jumala ees. Just selle tõttu on valimine minu veendumuse kohaselt nii õigus kui ka kohustus. Eriti ristiinimesed peaksid teadma, et rahvas on riigi kõrgeima võimu kandja ja valib endi seast need, kelle kohuseks on kodanike ja kogu riigi huvide eest seismine. Ainult nii saab iga valimisõiguslik inimene osaleda riigi valitsemises.
Eesti Vabariigis on igal valimisealisel kodanikul õigus käia valimas. Kuid kahjuks ei kasuta kõik oma põhiseaduslikku õigust, sest millegipärast on valimisaktiivsus minu arvates lubamatult madal. Näiteks Austraalias, Belgias, Kreekas ja Luksemburgis on igal valimisealisel kodanikul kohustus minna valima ning määratud ka karistused selle tegemata jätmisel. Valimiste kohustuslikuks muutmine aitaks suurendada valijate arvu. Soovin õnnistust, rahu ja tarka meelt!

 

 

 

 
Tiit Salumäe,
Eesti Vabariigi kodanik