Kui on tahe elada

17. november on ülemaailmne enneaegsete laste päev. Teema on korraga uus ja vana. Uus seetõttu, et tänu meditsiinile suudetakse elule aidata (ja heale elule) suur osa enneaegseid lapsi. Eestis sealjuures kohe eriti enneaegseid – ühest vähestest riikidest on meil piir tõmmatud 22. rasedusnädalani.
Teisalt aga on teema vana, sest eks enneaegseid on sündinud varemgi, nende ellujäämine on olnud aga veel suurem ime kui varem. Nii näiteks on enneaegsed olnud Mark Twain, Anna Pavlova, Albert Einstein, Isaac Newton, Stevie Wonder, Johannes Kepler, Winston Churchill jpt.
Enneaegse lapse sünd on korraga rõõm ja kurbus. Rõõm, sest maailma sündis laps. Kurbus ja hirm, sest lapse elu võib olla ohus või võib olla ohus tema täisväärtuslik elu. Sageli võib kaasneda ka lein. Leinatakse mõtet tervest ja ajalisest lapsest või siis ühte last, kui tegu oli algselt mitmikega.
Haigla-kodu-kodu-haigla. Rinnapiima pumpamine, tilkhaaval. Lapsega koos ja lapsest lahus. Teiste lastega koos ja teistest lastest lahus. Meditsiiniline terminoloogia. Imelised arstid ja medõed. Ema süümepiinad, et ta ei teinud kõike oma raseduse ajal nii, „nagu peab“ (foolhape, raud, jooga, kitsejuust …). Isa mure, sest ta ei saa aidata. Sugulaste ja sõprade segadus: mida öelda, mida mõelda. Üksindus.
Need on murdosa teemadest, mis kaasnevad enneaegse lapse sünniga. Eestis on aastal 2013 loodud MTÜ Enneaegsed Lapsed, kus imelised inimesed oma vabast tahtest käivad ja toetavad, otsivad võimalusi aidata, anda infot ja olla enneaegselt sündinud lapse pere kõrval.
Nad on ära teinud tänuväärse töö, luues kodulehe www.enneaegsedlapsed.ee, kust värske vanem saab ise jõudu ja infot ammutada ning mida ta saab ka jagada sõpradele ja sugulastele, et ei peaks ise iga kord kogu juttu otsast alustama. Teadmine sellest, mis toimub, annab omakorda jõudu lähedastele, et see pere, kes sageli kuid on põhimõtteliselt lahinguväljal, ei jääks üksi.
Ja see ongi meie võimalus kogudustena. Jagada oma lugusid, uurida, kuidas kaaslasel läheb ja kas ta vajaks vaimset tuge, sõbralikku kätt või hästi praktilist abi. Koos on kergem. Sest üks oluline osa, mida me peame meditsiini iga saavutusega mõtlema, on see, kui palju on meie ühiskonna ülejäänud tugistruktuurid selleks valmis. Enneaegsed lapsed vajavad sageli enam nii füüsilist kui vaimset toetust, et võtta järele. Ja enamik võtabki – on öeldud, et nende laste elutahe on lihtsalt kordades suurem.
Minu üks hea sõber, kelle laps on sügavalt enneaegne, ütleb ikka, et selle lapse tahtejõud on lihtsalt meeletu. Tegu on tüdrukuga, kes on esirinnas kõigil kergejõustiku aladel, kus on tegu vastupidavuse ja tahtejõuga. Aga mitte kõigil ei lähe nii hästi ja ka seda peab silmas pidama.
Sageli küsitakse ka, mille alusel tehakse otsus, kas 22. või veidi hilisemal rasedusnädalal sündiv laps on valmis ilmale tulema. Sellele küsimusele vastas dr Jaanika Kuld, et „väga varaste enneaegsete puhul on otsustavaks see, kas lapsel on elutahe või mitte. Selle lihtsalt tunneb ära. Lisaks muidugi ka objektiivsed elu tunnused“.
Rohkem elutahet! Meile kõigile.

 

 

 

 

Triin Käpp,
vaimulik