Harku naistevangla kaplan Rutt Süvari: «Hingehoius nagu armastuseski pole metoodikat.»

«Ma ei saa nende elu muuta, ei midagi olematuks teha ega juhtunut ette heita. Aga ma saan kinnitada, kui palju ta on väärt, tõsta alandatu enesehinnangut, öelda talle võib-olla seda, mida mitte keegi pole kunagi öelnud – et ta on kallis, väärtuslik Jumala silmis, et teda armastatakse.» Nii kõneleb Rutt Süvari, Harku naistevangla kaplan, oma igapäevatööst.

Naiste hingehoid on mu kutsumus

Vaimuliku igapäevane töö vanglas tähendab eeskätt naiste hingehoidu. Rutt Süvari ütleb, et kusagil sisimas on ta alati teadnud, et talle see sobib, veelgi enam – ta peab just seda tegema. Kristlasena teeb ta oma tööd mõistagi jumalasõna toel, ent ülesanded on palju laiemad – korraldada vangla usualast tegevust, s.t organiseerida ja koordineerida kohtumisi, üritusi, kontserte. Vanglas käib üsna tihti külalisi väljastpoolt, ehkki kinnipeetavate privaatsed kohtumised on rangelt limiteeritud, kindla korra järgi. Peale selle külastab vanglat suur hulk usulisi vabatahtlikke, kes on saanud vastava väljaõppe ja teinud seda juba aastaid.

Siis muidugi korralised jumalateenistused. Ja igapäevased vastuvõtud-kohtumised neidude ja naistega, kes soovivad tema jutule. NB! Siit jooksebki oluline piir – Rutt ei kohtu ega vestle nendega, kes teda selleks ISE üles ei otsi või selleks soovi ei avalda. Kaplani jutule kutsumine võib nii mõnegi kinnipeetava häbenema panna ja seetõttu tuleb siin arvestada vabatahtlikkuse printsiipi.

Vestelda soovitakse, nagu naised ikka, rohkem nelja silma all, ja mitte alati ei tulda temalt usulist tuge saama, vaid ka lihtsalt elust ja ilmast kõnelema. Millestki muust kui sellest, mis iga päev ümber. Sageli on naljatatud – kaplan toob siia «sõõmu õhku väljastpoolt». Tullakse jagama sisemist ahastust, mis hingel: enamasti on nad ju laste emad, keda kodus väga vaja oleks, ja ehkki alati mitte kõike kõige paremini teinud, piinab neid emasid nüüd süütunne, vastutusekoorem, mure, soov heastada, kuid lapsed on kättesaamatus kauguses.

«Jumal, õpeta mind täna!»

Nii mõtleb Rutt Süvari hommikuti tööle minnes iga päev. «Sest ma ei tea kunagi, mis laadi sündmus mind ees ootab. Naiste küsimustele õigete vastuste leidmine käib mul üle jõu. Pean Jumalalt vastust lootma, kuidas igal konkreetsel juhul käituda ja mida vastata, kuidas inimese hingevaeva leevendada.» Sageli tuleb olla kõrval leinas, sest pole harvad need juhtumid, kus lähedase surmast tuleb kinnipeetavale teada anda.

Rutt usub, et peab leidma leevendust, sest karistust kandes ei tohiks seda enam rõhutada, vaid hoolealust tuleb pigem aidata. Vabaneda mineviku raskest koormast, kus teda on võib-olla alandatud, solvatud, rüvetatud. Paljudel juhtudel ongi kuritegu tehtud sellepärast, et enam ei suuda mõnitust ja piinamist taluda, vastu hakates.

Et aga suurel osal kinnipeetavatest puuduvad sotsiaalsed toimetulekuoskused, neile pole keegi kunagi ei sõna ega eeskujuga õpetanud, kuidas elus hakkama saada, siis on tagajärjeks elamine röövimisest, enda müümisest, isegi tapmine. Väga paljud ei oskagi elada mujal kui riiklikus asutuses nagu lastekodu või siis ka vangla, kus kindel päevarežiim, toit ja ulualune hoiab elus.

«Meil on ka see hea asi, et naised saavad õmblustöökojas, pakkimises, katlamajas, sööklas jm tööl käia, meestevanglas ei ole kõigile tööd. Töö on mitmekordselt vajalik, sest aitab päeva kiiremini õhtusse saada, annab hädavajaliku taskuraha, laseb end tunda väärtuslikumana,» selgitab Rutt.

Andestamise kaudu – hirmus raske

Töö naisvangidega on Rutile näidanud, kui suur on nende vajadus armastuse ja tunnustuse järele. «Nagu põhjatu auk, kuhu tuleb lõputult suunata lisa. Armastust, mida pole kogetud, ei osata ka õigesti vastu võtta. Püüan ühistesse koosolemistesse tuua usalduse õhkkonda, kuid see on nii õhuke jää, kohe murdumas, see ongi vist kõige raskem siin,» mõtleb Rutt järele.

Paljude naiste usaldust on lapsest peale kurjasti kasutatud, neid pole koheldud väärikalt. «Alles tekkinud usalduseraasu pinnale saan hakata külvama seemet: mõistmist, et pean kõik mulle tehtud kurja suutma andestada, sest alles siis vabaneb kuri ja taastub rõõm. Süüdistatakse vanemaid, tingimusi, inimesi, kes on kuriteosituatsiooniga seotud olnud.»

Järgneb veel raskemini mõistetav samm – andestus on minu enese otsus. Minu? Aga mida see tähendab?

Nad on olnud olukordadele reageerijad, osalised, kuid mitte inimesed, kes võtnud teadliku vastutuse oma elu ja tegude eest. Karistus võib olla esimene reaalne vastutus, mis neid elus tabab, ja seegi negatiivne.

Rutt: «Kui paljudega oleme kirjutanud pikki lugusid, mis kõik on juhtunud ja mis nüüd peab saama tuhaks. Oleme koos kirjapandut sümboolselt hävitanud ja lasknud nii minevikul hääbuda. Minu sõnum on: täna on sul võimalus muutuda, kõik see, mis sa mulle jutustasid, ei oma enam tähtsust. See on nüüd kahetsetud ja andestatud. Jeesus õpetas: armasta ligimest nagu iseennast, kui sa ei anna endale andeks, kuidas siis saad end armastada?» Endale andestamine on sageli nende «tüdrukute» jaoks veelgi raskem kui eespool kirjeldatu.

Siis annab Rutt aega järele mõelda.

Loovuse äratamine

«Igas inimeses on olemas mitu külge, tuleb aidata parem külg välja tuua ja halvemaid puhastada. Ma püüan näidata tüdrukutele-naistele, et see on nende sisemine vabadus valida: kas ma saan kellekski, kes ma varem ehk polnud. Kaplanina kuulun ka vangla sotsiaalosakonda, kes on korraldanud kunstiprojekte kunstniku juhendamise all, et naised õpiks värvide ja joonistamise abil andma edasi oma tundeid.»

Lappame töid ja näeme, kuidas värvide valik muutub, peegeldades toimunud sisemist muutumist, ja tegija ise näeb ju seda ka. «Paar meie neidu kirjutavad suurepäraseid esseid ja luuletusi, mida nad tulevad mulle ette lugema. Rõõmustan minagi.»

Pärssivad tegurid

Harkus elavad naised üpris tihedalt koos, on neljaseid tubasid, kuid ka kümneseid ja suuremaidki, mis vähendab nullini privaatsuse. Mitte et õpitaks uusi halbu asju, kuid tekivad pinged ja pole põhjust arvata, et naistes pole «veltveebli tunnuseid», nagu ütleks polkovniku lesk. Ikka näidatakse nõrgemale koht kätte. Hierarhia on peidetum. Pinged kanduvad ka suhetesse vangla töötajatega. Kaplan üritab sageli neid pingeid maandada, sest ka ärakuulamine on piksevardana vahel üsna tõhus.

Et tüdrukud on noored ja metsikud, käib meestevanglaga tihe kirjavahetus, ka omavahel luuakse igasuguseid suhteid. Rutt: «Kehalise elu vajadustele liigne järeleandmine kahtlemata pärsib vaimset kasvu, ma usun, et te mõistate, mida ma öelda tahan. Kui kodus ootav mees on toeks, siis kirjavahetus poistega alati seda ei ole, ehkki piiri on raske tõmmata. Pealesunnitud olukorras tekkivad homoseksuaalsed suhted toovad vaid hetkeks lõõgastust. Elu tõeliste väärtustega kohtumine ja isiklik suhe Jumalaga on mitmes elus tervendanud ka väärastunud suhted.»

Veel omaette raske nähtus on kinnipeetavad, kes on ekspertiisi põhjal psüühiliselt küll normi piires, kuid siiski väga ebastabiilsed ja vajaksid kahtlemata hoolikamat arstlikku tähelepanu; neist on eriti kahju, sest nad on kõige abitumad.

Usuõpetust realistlikult

Kahe ja poole vangla-tööaasta jooksul on Rutt Süvaris süvenenud veendumus, et naiskinnipeetavate hulgas on potentsiaalselt igasuguseid kristlasi. «Määravaks saab taust; kelle vanemad või vanavanemad olid või on luterlased, neist saavad ka luterlased, nendega leian kiiremini kontakti, annan kristlikku leeriõpetust. Õigeuskliku taustaga, olgu see kui õrn tahes, sobib paremini õigeusu vaimulik. Juurteta vastärganuid toetavad kõige sobivamal viisil vabakirikud, eriti hea on meil olnud koostöö Valguse Tee Vabakoguduse ja Eesti Kristliku Nelipühi Kirikuga.»

Ehkki Rutt oskab vanglas nii vajalikku vene keelt, peab ta vajalikuks vene rahvusest inimestele siiski omakeelse piibliõpetuse andmist. Nii on vanglas aastaid peetud vabakogudusliku taustaga vaimuliku kasvu seminari. Kaplani korraldatavatel vestlusõhtutel tuleb arutada väga erinevaid asju ja just need vestlusõhtud on kohaks, kus ollakse kenasti koos – nii eestlased kui ka venelased – üks kristlaste pere erinevatest konfessioonidest. «Pean suutma luua atmosfääri, kus kõik on teretulnud ja tunnevad, et neid mõistetakse.»

Õigeusu vaimulik Leonti Morozkin teeb vene naiste hulgas suurt ja tänuväärset tööd, nüüd saavad regulaarseiks ka metropoliit Stefanose visiidid.

Rutt Süvari: «Kõlab kummaliselt, kuid tegelikult on mitmete kinnipeetavate tähtajad nii lühikesed – alles tekib tunne, et said inimest aidata, kuid toetada ja järjel hoida enam ei jõua, sest ta karistusaeg vanglas saab otsa. Jääb loota, et idanema hakanud sinepiiva kasvatab elujõulise taime ja väljaspool vanglat otsib vabastatu üles koguduse, kus teenida Jumalat ja jätkata teekonda usumaailmas.»

Juune Holvandus

 

Kaplanid kinnipidamisasutustes

EELK – Igor Miller (peakap-lan), Johann-Christian Põder, Tiit Kuusemaa, Rutt Süvari

EAÕK – Johannes Keskküla

MPEÕK – Roman Tsurkan, Gennadi Nikitin, Dmitri Hüvanen

EKNK – Jüri Artjušenkov, Guldar Järve

EMK – Olavi Ilumets, Lea Traagel, Andrei Spiridenko, Johannes Kakko

EEKBKL – Olius Thaling, Angelina Urbel, Üllas Linder

SPA Eesti Liit – Rein Käsk, Olavi Laur