Isamaja

Põllud on vettinud ja mets on märg. Suured kuused on end vett täis imenud. Ligased lepad seisavad vaikides. Taevas on nii madal, et näib kui raske malmist potikaas. Nüüd tõuseb udu. Juba hämardub, kuid see kruusatee, mis suurelt maanteelt ära pöörab, peaks ju tuttav olema. Siiski on palju veel minna; hea, et liigun kerge kotiga üle õla. Nii see on – alles matkates saab selgeks, mida on tõesti tarvis teele kaasa võtta ja mis on ülearune koorem. Oma raske kohvri lükkasin bussipeatuses põõsastesse. Küll pärast ära toon!
Õieti oleks ju tore seda teed käia kellegagi koos; ajaks tasa juttu, vaataks koos uinuvat loodust. Üks märkaks muud kui teine ja võiks oma leidudest ning tähelepanekutest ka teisele rääkida. Inimesed ju näevad samu asju erinevalt. Ehk märkab üks kruusatee konarusi või porilompe ja võiks teist õigel ajal hoiatada, kui teine parajasti puulatvu vahib.
Me pole loodud üksi teed käima. Kuid nii sageli oleme siiski üksi. Üksi alustame teed ja üksi ka lõpetame. Kuid siiski … kuid siiski – mida edasi, seda enam tunnen, justkui siin oleks veel keegi. Vahetevahel kiikan üle õla tagasi. Ning hämaruses ja udus näib, nagu oleks keegi ikkagi põõsastes, raagus latvades. Üksindus on siiski vaid inimeses endas. Kui ta ei soovi üksi olla, siis ta ei ole. Kruusatee krudiseb saapa all.
Siin läheb mets tihedamaks, tee keerab järsult ära, see on eriti tüma ja porine koht, mäletan. Mäletan? Käisin seda teed viimati ju nii ammu, kuid nüüd meenub midagi. Nüüd meenub nii mõndagi. Näiteks see võimas kuusk seal tee servas. Mustendav, vettinud, liikumatu. Ei, ei kutsu praegu metsa sumpama mitte miski, see pole sõbralik suvine mets, vaid hilissügise tõrjuv ja tumm mets. Mets on sulgunud ega soovi, et teda segataks.
Aga seda kuuske ma mäletan. See on seal ju alati seisnud. Kui nüüd saaks vaadata seda vägevat kuuske tema enda pilguga, mingi ajamasinaga, siis näeks teda aegamisi kerkivat kõrgele üle teiste puude. Näeks aastaaegade pidulikku rütmi vaheldumas. Näeks inimesi sipelgatena mööda vilksatamas.
Mõni tuleb isegi, patsutab võimast tüve ja samas kaob. Sekundiks. Murdosa sekundiks. Mööda sedasama teed vilksataksid, kihutaksid edasi-tagasi inimsipelgad. Liiga kiiresti vilksataks mööda, ei tabaks ega tunneks neid äragi. Puu aga seisab, latv ulatub taevast toetama. Tal on teine aeg kui inimestel.
Kuid eks ka tema aeg saab ükskord ümber. Tuleb Suur Saemees ja võtab kuuse maha. Niisama lihtsalt. Aga puu ise elab ju edasi. Elab edasi ilusates asjades, mis sünnivad meistrimehe käe all. Elab edasi kuivas oksakohtadeta kuuselauas, millest kunagi valmib viiul. Viimaks elab edasi ka toasoojana praksuvas ahjus. Miski ei kao päris jäljetult.
Siit poriaugust sain nüüd läbi. Ehk läheb edaspidi tee paremaks. Saapad saavad küll poriseks, aga mis parata – see kuulub teekäimise juurde. Isegi siis saab poriseks, kui püüad hoolega otsida kuivemaid kohti. No siit, kus mets lõpeb ja algab väike välu, peaks juba paistma … Kuid siiski veel mitte, liiga paks udu. Liiga pime juba.
Õnneks on tee ikka kindel, pole võimalik eksida, tee viib alati kuhugi pärale, kui sa just ise tee pealt ogapuhmasse ei keera. Põhjatusse kraavi ei pööra … Tee viib siit ühest künkast alla ja teisest üles ning keerab uuesti metsa vahele. Nüüd hakkab niiskus tõesti juba kontidesse pugema. Kiirendan sammu, sest ka jalad väsivad. Kas pole enam harjunud nii pikalt käima? Ometi tuleb käia, kui tahad veel enne õhtut koju saada.
Ja ma tean juba, et ma ei lähe enam tagasi. Oma kohvrit ära tooma, las see olla, seal sees ongi vaid minevik. Sest viimaks paistab eespool tuluke. Paistab läbi udu ja tiheneva hämaruse. Ma teadsin seda! Teadsin, et see on olemas – taeva taustal kõrge katus ja mada­luke maja. Koduõues on kõik tuttav, kõik endine.
Kust ma võisin seda mäletada? Olen ju nii kaua hoopis mujal olnud, maailmas ringi rännanud ja rändamine ju väsitab. Maailmas elamine väsitab. Kuid seda paika ma mäletan. Hing mäletab. Õuekaske. Kaevu. Puukuuri. Saunakorstnast tõuseb suitsu – keegi märkas isegi sauna kütta! Köögiaken kumab soojalt. Isegi lõhn on siin tuttav, kuidas küll?! Vanad seinapalgid, majauks ja peopesa silitav separauast ukselink.
Kuid veel enne kui jõuan käe tõsta ja linki katsuda, avatakse uks seestpoolt. Vastu lööb valgust ja soojust, toidulõhnu, veelgi tuttavamaid lõhnu. Keegi tervitab mind uksel. Tervitab väga soojalt, lahkelt ja sõnab: „Tere tulemast koju, laps, me oleme sind oodanud! Laud on kaetud, sulle on ase valmis pandud, nüüd puhka! See kõik on ju sulle. Just sinu jaoks!“

 

 

 
 

Meelis-Lauri Erikson,
vaimulik