Kolm tõdemust Eesti 100 aasta juubeli eel

Viimase poole aasta jooksul on siinkirjutajal olnud tavapärasest rohkem kokkupuuteid rootsieestlaste ja nende teise-kolmanda põlve järeltulijatega. Need on üldjuhul paralleelselt mitme identiteediga inimesed. Sageli ei ole nende kodune keel eesti keel, kuid see ei ole takistuseks end eestlasena tundmisel. Eestil on nende inimeste südames eriline koht.
On olnud üllatav, kuivõrd kiiresti on võimalik nendega vesteldes jõuda Eestist põgenemise ja uues ühiskonnas kohanemise teemade juurde. Kõik need lood on jutustatud nii elavalt ja sügavalt, nagu oleks ohtlik ja teadmatusega vooderdatud meretee võetud ette hiljaaegu. Nendes isiklikes ja tihti traagilistes lugudes on nii mõndagi sarnast nende uudistega, mida oleme kuulnud viimase nelja-viie aasta jooksul järjekordsetest Euroopasse saabunud või siis teel õnnetu lõpu leidnud põgenikest.
Üks tõdemus, milleni olen neid lugusid suure huviga kuulates jõudnud, on see, et ajad ei ole mitte kunagi kõigi jaoks võrdsed. Kui mõtleme Eesti Vabariigi 100. aastapäeva künnisel meie riigi ja rahva käekäigule, siis näeme, kuivõrd erinev on see olnud eri generatsioonide jaoks – on põlvkonnad, kelle ette pannakse oluliselt raskemad katsumused, keerulisemad ajad ja tõsisemad valikud kui paljudele eelnevatele ja järgnevatele. Me ei saa valida aega, millesse sündida.
Inimestena meeldib meile ju üldjuhul ise oma valikud teha, suuna ja sihi üle otsustada (või vähemalt arvata selliselt). Kui aga mõtleme nendele samadele inimestele, kellele eespool viitasin, siis oli neist enamiku jaoks ainus valik, kas minna või jääda ning mõlemal juhul ei sõltunud edasine enam kuigi palju neist endist. Siis otsustasid juba teised jõud ja teised inimesed ning minejad (või jääjad) olid paratamatult osa ühiskondlikest protsessidest, teekondadest.
Kirjanik Tõnu Õnnepalu kirjutab raamatus „Valede kataloog. Inglise aed“: „Aga elu on selle poolest huvitav, et ta on küll nagu raudtee, raudsed rööpad, elu või saatus või täpsemini see, mis me oleme, aga siis … Jah, nad lähevad ja lähevad. Viivad ja viivad. Aga metsa taga on pöörang. See läheb nii äkki mööda, et ei saa arugi. Ja enne kui ta möödas on, ei saa sellest ka aru, mispidi Pöörmeseadja kangi seekord tõmmanud oli. Kas sinnapoole või sinnapoole. Aga juba on vana tee selja taga, see, millest sa arvasid, et ta jätkub lõputult. Juba jääb ta kaugemale ja kaugemale … Ei tea, kuhu ta oleks viinud, kuhu ta kellegi viib.“
Sellega seondub teine järeldus – ajad ja teekonnad valivad teelisi. Seda saab tõdeda ka ajaloo ja meie oma kirikuloo kohta. Eesti Vabariigi sünd ja ka 73 aastat hiljem taasiseseisvumine oli väga paljuski konkreetsete isikute, nende mõtestatud ja sihikindla tegevuse tulemus. Need olid inimesed, kes olid n-ö õigel ajal õigest kohas ja tegid õiget asja. Me ei saa kunagi teada, milliseks oleks meie riigi käekäik kujunenud muudel asjaoludel. Kuid täna on küllaldaselt põhjust rõõmuks ja tänuks.
Kolmas järeldus – kui on vabadus, polegi ristiinimese ja kodanikuna kõigel muul suurt tähtsust. Mõlemas rollis on vabadus kogu meie tegevuse eeldus ja ülim eesmärk. „Vabaduseks on ju Kristus meid vabastanud,“ ütleb apostel Paulus. Vabadusel on mõte ja põhjus. Seepärast hoidkem, kindlustagem ja tugevdagem seda, mis meile on kingitud!

 

 

 

 
Kristel Engman,
diplomaat ja EELK vaimulik