Üks mõte

Anton Hansen Tammsaare (30. jaanuar 1878 Albu vald – 1. märts 1940 Tallinn) – 140 aastat sünnist.

/…/ Nõnda pole me enam kuigi kaugel ajast, kus ka rusikavõitlust hakatakse pühaks toiminguks pidama. Ja inimesega näibki nõnda olevat, et pole koguni tähtis, mida ta pühaks peab, vaid et ta üldse midagi pühaks peab. Mõõduandev on elamus, mitte see, mis elamuse annab. Sellepärast võivad vanad pühadused ja jumalused surra, vanad tõed valeks muutuda, endised naudingud läilastada, ikka oskab inimene leida endale uued jumalad, uued tõed, uued naudingud ja usu nendesse, mis laseb loota tulevikus aina arenemist paremale ja täiuslikumale elule.
Aastad ja ajastud vahelduvad, soe asendab külma, külm sooja, rahvad rändavad, riigid tõusevad ja hävivad, möllavad sõjad, katkud, näljad, maapind väriseb, neelates linnad ja külad, meri tõuseb ja uhab hulkade eluasemed, aga inimest see ei heiduta: tema usub, et elu läheb aina paremaks. Ja kui kusagil leidub rahvas või tõug, kes seda enam ei usu, siis astub tema asemele mõni teine, et aga ei kaoks usk paremasse tulevikku.
A. H. Tammsaare.
Elu läheb paremaks. (Esmailmumine Vaba Maa 1936, nr 296)