Küünla päev – vana aja mälestus

See ei olnud kalendri küünlapäev, vaid üks tuuline, pime novembrikuu pühapäev, kui polnud elektrit. Kui siis kirikuteenija süütas esimese küünla neitsi Maarjale, kui rõõmus oli küünal – ta sai anda kirikusse valgust. Altari küünaldega oli sama lugu, nad valgustasid piibliraamatut, kui õpetaja teenis.
Tavalistel pühapäevadel annavad valgust paljud elektrilambid ja küünlad oma valgusega on rohkem vana aja mälestus. Kuid lülitit vajutades vist eriti palvemõtteid ei mõelda, küünalt süüdates küll. Nii on neil ka täna Maarja osa, kahekõne Jumalaga. Elekter aga Marta töö, ajaliku elu saavutus. Paljudes vanades kirikutes polegi kombeks seda kasutada.
See oli võrdpilt meie igapäevasest elust, kus inimlikku tarkust ja kavalust on oi kui palju, seda lisandub kogu aeg ja sellega annab peaaegu kõik korda saata. Ja lisaks sellele natuke Jumala Vaimu juhtimist nagu kaunistuseks.
Palveküünla süütame tõsiselt siis, kui elekter on ära, kui endal pole kontrolli olukordade üle. Tänu Jumalale selle võimaluse eest!
Evi Sepp