Maamatsidest ja linnavurledest kirikus

Struktureerimine, projektisekretär, ressursid ja
need muud võõrsõnad diakooniatöös, et see ei liiguks suvalises suunas, vaid et
kirik suudaks diakooniat perspektiivikalt arendada.

Mapitäie selliseid sõnu saime kaasa Tartust kirikupäevadelt.
Kardan, et kõik need visioonid ja arenduskavad ei hakka tööle ilma tavalise
lihtsa ligimesearmastuseta.

Mured jäävad pingile

Näen siin Amblas iga päev inimest, kes teeb diakooniatööd
just suvalises suunas. Kui keegi võtaks ette teda koolitada ja panna neid
materjale lugema, ei saaks ta sellest kapitalistlikust kantseliidist midagi
aru. Ometi ei möödu tal päevagi ilma tööta, mida võiks diakoonia alla
liigitada. Mõtlen varsti kaheksakümneseks saavat setu taustaga naabrinaist
Aleksandra Toomeossi.

Alli õues on seina ääres pink, kuhu möödujad tulevad jalgu
puhkama ja oma muresid kurtma. Allil on and inimesi ära kuulata ja selle kohta
oma arvamust avaldada, millega ka arvestatakse. Tänu neile jutuajamistele on
Alli kursis kõigega, mis külas toimub. Sealhulgas sellegagi, kes millist abi
vajab. Ta oskab asju nii korraldada, et keegi läheb kellelegi appi ja palju
võtab ta enda teha.

Alli on abiks olnud paljudele äraminejatele. Surnuaias teeb
ta vähemalt sama palju tööd kui oma peenramaal. Nii on tal moraalne õigus
noomida neid, kes lähedaste hauad on hooletusse jätnud. Kokkuvõttes kiidavad
kaugemalt tulijad meie korras surnuaeda.

Aega kirikus olla

Kui ise mõni aasta tagasi siia haige ema juurde elama tulin,
mulle päris võõraste inimeste hulka, kogesin seda otsekui Jumalast saadetud
külainimeste abi ja just Alli aitas mul sisse elada. Nüüd, mil ema on surnud,
noomib Alli oma elutarkusega mind aeg-ajalt nagu mu ema.

Ei jõua üles lugeda, mida Alli siin kõik teeb ja korraldab.
Olgu lisatud, et kui kellelgi on ärakäimist ja koduloomad vajavad hoolt, ei
jäta ta neidki hätta. Ise ta loomi ei pea. Vene ajal sai küll rasket laudatööd
tehtud kolhoosi sigalas, selle kõrvalt neli tublit tütart üles kasvatatud.
Pensionipõlv on selle kõrval suur vabadus.

Pühapäeviti on Allil erinevalt enamusest kirikuliikmetest
aega kirikusse minna. Ta ei hädalda kunagi, et pole aega või et on muidu paha
olla nagu üldiselt kombeks.

Ta on kiriku raudvara, suvel võis teda kohata kirikus
teelisi vastu võtmas. Noorematel ei ole aega (loe: südameharidust).

Lõpuks veel üks lihtne ja erikoolituseta inimesele arusaadav
soovitus ema Teresalt: tee ise, inimeselt inimesele.

Evi Sepp