Eestlanna võõramaa mundris

Eesti Kiriku toimetust külastanud Ameerika Ühendriikide
kindralmajor Tiiu Kera palub ennast nimetada eesti soost ameeriklannaks, kes
tunneb uhkust oma juurte üle.

Tiiu Kera koos abikaasa Norman K. Wolfe’ga Eesti
Kiriku toimetuses.

Tiiu Kera curriculum vitae on muljetavaldav: ta on kaitsnud
akadeemilised kraadid politoloogia ja ajaloo alal (Baltikumi, Ida-Euroopa ja
Nõukogude Liidu temaatika), lõpetanud hiilgavalt lennuväeohvitseride ja sõjaväe
luurekooli, kogunud «paguneid» liikudes hierarhiaredelil – kapten, major,
kolonelleitnant, kolonel, edasi ülendati (esimese naisena)  brigaadikindraliks ning oma sõjaväelise karjääri
tipul kindralmajoriks.

Ta on teotsenud väheste naiste seas riikliku julgeolu kõrge
positsiooniga kohtadel, oli USA sõjaväeesindaja Baltikumis, on korraldanud mitu
rahvusvaheliselt mainekat konverentsi jne.

Tiiu Keral on tihe kontakt Eesti Riikliku Sõjamuuseumi
Laidoneri muuseumiga, kuhu ta oma kindralmajori mundri eksponeerimiseks on
kinkinud ja kus ta k.a septembris ettekandega esines.

Ema põlvel õpitu ei unune

Kirikulehe külalisena jättis Tiiu Kera, kes viibis isade
maal koos lennuväejuristist abikaasa kolonelleitnant Norman K. Wolfe’ga, mulje
kui tasakaalukast, intelligentsest, helde huumorimeelega ning väga naiselikust
naisest. Jalutuskäik oma isa sünnilinnas Tartus tõi proua Kerale meelde kodused
teemad ning lapsepõlve.

Tiiu Kera ei saa Eestit oma sünnimaaks nimetada, kuna nägi
ilmavalgust sarnaselt paljude saatusekaaslastega 1945. a Saksamaal, esimesed
lapseea-aastad möödusid legendaarses Geislingeni põgenikelaagris.
Ühendriikidesse saabus koos vanematega 1949. a. Mitme võõrkeele kõrval, mida
haritud daam oskab, nimetab ta heldimusega emakeelt: «Õppisin kord ema põlvel
ja see ei unune.» 

Igal ajal omad eelised

Pärast erru siirdumist 2002. a leiab Tiiu Kera enda sõnul
lõpuks ometi aega selle jaoks, mida ikka igatsenud: koos abikaasaga reisivad
nad palju, kord aastas jõutakse ka Eestisse ning samuti osalevad nad aktiivselt
kodukandi kirikuelus.

«Oleme ringi vaadanud ning lõpuks leidnud enda jaoks
sobivama: meie elupaigale lähima anglikaani kiriku,» selgitab proua Kera, andes
põhjaliku ülevaate kodukoguduse argi- ja pühapäevadest, millesse nad abikaasaga
oma tõhusa panuse annavad.

Liina Raudvassar