Kõike korraga või süstemaatiliselt järjest ei loe keegi. Nii leidsin ka mina alles pärast artiklit «Klassika vajalikkus» (EK, 6. juuni) Oulu ülikooli geograafia ja juhitava urbanisatsiooni professori Jussi Jauhiaise monograafia «Linnageograafia. Linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini» (Eesti Kunstiakadeemia, sine loco 2005).

Selles monograafias on käsitletud ka Eesti arenguid, koguni eesti kirjandust (Emil Tode ja Mati Unt), seepärast ostsin ta ära ja lugesin läbi.

Oskamata öelda, kui põhjalik on meie linnaplaneerijate filosoofiline lugemus, tean nagu iga teinegi, et arhitekti mis tahes otsus võib mõjutada väga paljusid ning väga pikka aega. Õigus joonestada preskriptiivselt annab inimesele tohutu võimu. Jussi Jauhiainen ei käsitle seda võimu ennast, vaid tema rakendamise tulemusi linnade arengus. Sõnavara, mida ta seejuures kasutab, on moepärane ega ole maalähedane.

Tartu Supilinna kaasajastumist puudutades kirjutab ta, et «investeeringud toimuvad veel sissekolijate algatusel, kuid investeerimise huvi on ka kinnisvara arendajatel. Esimeste sissekolijate taustaks on ka postmodernse ühiskonnaga kaasnevad gentrifikatsiooni nähtused, nt kunst ja boheemlus kui kultuuriilmingud ja tarbimise muutused».

Vana supilinlane Jaan Unt on autoriteetne asjatundja antiikkirjanduses ja klassikalistes keeltes, avara eruditsiooniga, ta tunneb nii uuemat veini kui ka seda, kuidas joodi veini vanas Kreekas. Keset argist askeldamist paistab Jussi Jauhiaise jutt koos fotoga Supilinna tänavalt temasugusele veidi eputamisena.

Otse selle foto järel (lk 144) algab monograafias alapeatükk 6.3, mis kannab pealkirja «Uusweberism linnageograafias». Paaril leheküljel on antud ülevaade Max Weberi ideedest linna kui niisuguse arengu ja poliitilise otsustamise vahekorra muutumisest ning sellest, kuidas huvigruppide osa linnavõimu kehtestamisel on käsitletud pärast Weberit. Kasulike märksõnade ja asjaomase kirjanduse leidmiseks annavad need leheküljed väga vajaliku sissejuhatuse. Leheküljel 147 on korratud skeemi, mis kirjeldab linna kui kasvumasina võrku nagu ämbliku oma.

Sellest võrgust ei leia ma aga mitut sõlmpunkti, mis on ühtviisi vajalikud nii linlasele kui ka maarahvale. Seal pole näha ainsatki ruumipunkti, kus inimene saaks olla iseenesega. Tuleb arvata, et Max Weberile oli niisuguseks punktiks tema töötuba. Kuid teistele?

Suve keskel peatusin ma mõnekümneks minutiks Reigis. Ma ei olnud üksi, meid oli väike seltskond, ees sõit Kõpule ja sealt Emmastesse. Kirik oli avatud. Selle ees niitis mees masinaga muru, sees taganurgas istus vana naine, kes ilmselt valvas selle järele, et ei tehtaks midagi paha. Otsustan nõnda seepärast, et inimene, kes on pööratud Jumala ja enese vahele, ei vaata eeskätt teisi. Võib-olla ma eksin tolle naise suhtes, kuid tema pilk tundus kahtlustavat kõiki.

Enesega väljaspool sealset olemiseks jääb kirikusse lihtsalt sisseastumisest väheseks. Noil minuteil Reigis huvitas mind see, kui palju ja kui hoolikalt jõuab inimene olevikus tegelda nendega, kes kuuluvad juba minevikku. Meist – ma ei räägi kõigist, kuid paljudest – on saanud p õ g u s a d kaasaegsed. Kohti, kus inimene saab olla enese päralt, on vähevõitu. Jääb üle olla enesega ajas, mis tähendab, et me võime minna väliselt kinni.

Reigist eemal mõtlesin ma armastuse, teenistuse ja vannutatud kohusetunde konfliktist märksa kauem kui seal kohapeal. Sõitsime edasi, uute ootamatute kohtumiste poole.

Seda puhtisiklikku tundelist kogemust poleks põhjust üles tunnistada, kui ma ei teaks, et Tartu lähedal, kunagise Vasula mõisa maadel Koplis peatus umbes 40 aastat tagasi pikemalt Aleksander Solženitsõn. Koplis elasid nimeka ja autoriteetse arhitekti Mart Pordi vanemad.

Solženitsõn, Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1970, on usklik eeskätt seestumusest ja mitte niivõrd vormilise usutunnistuse poolest. 1960. aastate algul Tallinnas käies imetles ta meie keskaegse linnakujunduse säilimist. Lasnamäed ega laienevat Annelinna Tartus ta näha ei võinud, kuid kas ta küsis eneselt, missuguse usutunnistusega planeerivad meie võimukandjatest arhitektid järgmiste põlvkondade magamisaset ning elukeskkonda. Et ka neil jätkuks ruumi enesele.

Raske uskuda, et mõni noist võimukandjaist oleks lugenud Weberit ja sõna «postmodernism» siis ei kasutatud. Kui meie pärand on selline, siis tuleb mõiste «predestinatsioon» jälle kord lahti kirjutada. Tuglasele tähendab see üht, Hando Runnelile teist, Paul-Eerik Rummole kolmandat. Nii ehk naa tuleb meil olla Weberi suhtes põhjalikum ja see ei käi ainult tema kohta.

Peeter Olesk