Kristlus marurahvusluse teenistuses
/ Autor: Rain Soosaar / Rubriik: Arvamus / Number: 13. detsember 2017 Nr 50 /
Kui mõni ühiskond kangesti oma kristlikkust rõhutab, ei pruugi see üldse tähendada, et seal ka Piibli põhimõtted au sees oleksid. Mõnikord viitab see lihtsalt asjaolule, et isegi kõige küsitavamaid ja eemaletõukavamaid ideid on prestiižne põhjendada religioosselt. Selliste järeldusteni jõudsin ma 11. novembril Varssavis toimunud paremäärmuslaste suurmeeleavaldust jälgides.
Sel korral oli natsionalistide traditsioonilise Poola iseseisvuspäeva marsi moto nimelt „Meie tahame Jumalat“, mis pärineb populaarsest vaimulikust laulust. Üritus ise tekitas palju kõmu ja kohati ka ärevust. Mõned õppejõud soovitasid välisüliõpilastel iseseisvuspäeval kesklinna vältida, sest osa meeleavaldajatest olevat agressiivselt meelestatud. Välismaistes ajalehtedes kirjutati aga hiljem, et Poola pealinnas marssis 60 000 fašisti ning sarnased väited kõlasid ka europarlamendis toimunud debatil.
Tegelikult asjad nii hullud polnud. Korraldajad ja politsei suutsid kenasti korda hoida, sest meeleavaldajad käitusid üldiselt täiesti rahumeelselt. Osavõtjate seas oli väga erinevaid inimesi, sealhulgas ka tavalisi linnakodanikke koos väikeste lastega. Ilmselge, et paljudel neist polnud fašismiga vähimatki ühist, vaid nad olid lihtsalt tulnud rahvuspühal oma patriootlikke tundeid demonstreerima.
Ja ometi andsid marsil tooni natsionalistlike rühmituste ja Poola kurikuulsate jalgpallihuligaanide esindajad, kellest enamuse moodustasid sõjaka väljanägemisega noored mehed. Eelkõige äratasid nad tähelepanu oma organiseerituse ja aktiivsuse tõttu. Paljud kandsid „patriootlikku“ rõivastust kirjadega nagu „Jumal, au ja isamaa“ ning „Surm isamaa vaenlastele“.
Õhk oli paks ilutulestikurakettide suitsust. Kanti loosungeid ja röögiti hüüdlauseid, millega avaldati vaenulikkust vasakpoolsete, islamiusuliste ja põgenike vastu, aga ka toetust „katoliiklikule Suur-Poolale“. Välisajakirjanduse eriliseks maiuspalaks olid mõned plakatid, mis ülistasid verepuhtust ja „valget Euroopat“.
Parempoolsed poliitikud kinnitasid, et äärmusluse ilmingud olid täiesti marginaalsed ning Poola vaenlased puhunud neid suureks lihtsalt sellepärast, et toredale isamaalisele üritusele varju heita. Päris usutavalt need väited siiski ei mõju. Nimelt kinnitas isegi marsi korraldamisega seotud organisatsiooni pressiesindaja ajakirjanikele puhtsüdamlikult, et rassist ta ei olevat, küll aga rassieralduse pooldaja. Näiteks polevat mõeldav, et poolakas võiks olla ka mustanahaline.
See seisukoht pälvis siiski nii tugevat kriitikat, et maksis ütlejale ametikoha. Erilist pahameelt avaldas seejuures üks isa poolt Aafrika päritolu parempoolne poliitik, kes ise tänavusest marsist osa võtnud oli.
Kristlaste seas äratas toimunu aga väga erinevaid tundeid. Ühelt poolt torkasid meeleavaldusel silma teatud usuorganisatsioonide esindajad, kes rõhutasid oma loosungitel Poola identiteedi lahutamatut seotust katoliiklusega ning kutsusid muu hulgas üles võitlema abordi vastu. Raske öelda, kas ka need kristlased marurahvuslikke vaateid pooldasid, kuid äärmuslastega kõrvuti marssimine ei paistnud neile erilist piinlikkust valmistavat.
Meeleavaldusele eelnes koguni spetsiaalne missa. Selle käigus olevat kirikust muide välja visatud aktivist, kes oli lahti rullinud loosungi rassismi hukka mõistva tsitaadiga paavst Johannes Paulus II-lt. Ultrakatoliiklikuks peetav telekanal TV Trwam tegi aga marsist otseülekande.
Mõõdukates usulistes ringkondades seevastu seostati meeleavaldust eeskätt ksenofoobiliste vaadete propageerimisega ning kritiseeriti kirglikult katseid neid Jumala ja kristlusega seostada. Samuti arvati küllap põhjendatult, et paljude marssijate arvates liigituvad „isamaa vaenlaste“ hulka ka sellised usklikud, kes ligimesearmastust mitte ainult „omadele“, vaid ka „võõrastele“ söandavad osutada. Mis aga puudutab Poola piiskoppe, siis nemadki on varem korduvalt rõhutanud selget vahet isamaalisuse ja natsionalismi vahel, ksenofoobia ilminguid hukka mõistnud ning põgenike vastuvõtmisele põhimõttelist toetust avaldanud.
Kõike seda nähes ja lugedes meenus mulle, et Eestis on mõnedki kirikuinimesed kurvad kiriku vähese mõju pärast avalikus elus. Kuid pole halba ilma heata. Selle võrra vähem püütakse siin kirikut ka poliitilistes huvides ära kasutada ning siduda ristiusku ideedega, millel evangeeliumiga ei näi midagi ühist olevat.
Rain Soosaar,
reporter