Meenutus- ja tänuküünalde süütamise aeg

Täna tulevad kõik, kes mind on loonud / ja aegade hämarusest ette toonud, / mu muistsed vanemad, kallid kooljad, / mu kodu ja rahva eest kostjad ja hooljad. / Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma, / kõik pirrud ma süütasin põlema. (Jaan Lõo)
Hingedepäeva eel ja ajal on kauniks kombeks võtta korraks aeg maha, et ühel või teisel moel meenutada neid hingelisi, kellele me siinilmas enam terekätt ulatada ei saa ning kellest ehk nii mõnegagi jäid jutud paraku lõpuni rääkimata. See on juba kord elu paratamatus, et mida rohkem meile endile lisandub elatud aastaid, seda enam lisandub hingelisi, kes elavad edasi vaid meie mälestustes ja meenutustes.
Sõnal „hing“ on eesti keeles palju tähendusvarjundeid – ta märgib elusolendit, inimest, kuid peegeldab ka inimese emotsioone, tundmusi, väärtushinnanguid, siseilma, süütust ja süüdiolemist. Inimese hing võib olla hea, kuldne, armas, truu või alandlik, ent ka vaene, nurjatu, alatu või patune. Hing meie kehas võib mässata ja põleda, kannatada ja õnne tunda, ülendatud või hukka saada.
Keeleteadlase Haldur Õimu väitel asub eestlase hing kusagil südame piirkonnas – meil jääb hing rinnus kinni, kui kogeme midagi meeliülendavalt kaunist; me hoiame hinge kinni, kui elame kellelegi või millelegi kaasa; hing saab täis, kui meie tee ristub alatu või jultunud hingelisega. Me püüame ihust ja hingest midagi saavutada või anname armsamale hinge tagant viimsegi. Tõmbame hinge tagasi, kui meie keha vajab puhkust ja mõte settimist.
Mõnele meist ei mahu hinge, et kellelgi läheb paremini kui meil, ja tunneme salamisi huvi, kas ta mitte oma hinge pole kurjale müünud. Meie hing on tundlik – ta aimab halba, tunneb rõõmu ja valu ning vajab rahu. Mõni inimene tundub meile olevat ilusama hingega kui teine. Ent keegi võib ka kellelgi hinge seest süüa või hinge pihta käia.
Hing annab meile kui inimestele sisu ning meie kehale ajalikkuse, ta on tundlik ning habras mõõdupuu ajaliku ja ajalikkuse teljel. Sügisel, kui loodus hääbub ning päevad on lühikesed ja hämarad, ööd pikad ja pimedad, usume, et lahkunute hingedel on taas aeg selle ilma hingelistele endast märku anda. Lahkunud hingelised elustuvad koos veedetud hetkedes, kuudes ja aastates …
Nende pilgud peegelduvad küünlaleegis, mis süüdatud toas, aknalaual või virtuaalkeskkonnas (ka seegi võimalus on meil olemas), kui kalmistutee jääb kättesaamatult kaugeks. On ju paljud meie lähedased maetud Eesti eri paigus asuvatele maakalmistutele, kuhu jõudmiseks kulub linnainimesel teinekord tunde. Tuhastusmatus aga on toonud kaasa kombe puistata lahkunu tuhk loodusesse, nii et polegi kalmuküngast, kus mälestusküünal süüdata.
Sügisilmade järgi püüti varasemal ajal otsustada, kas esivanemate hinged on maapealsete hingeliste eluolu ning tegemistega rahul. Kui hingedeaja ilmad olid soojad-sombused, õhtud udused, usuti olevat palju heatahtlikke hingi liikvel. Rajused sügisilmad aga andsid märku sellest, et hinged on mingil põhjusel elavatega rahulolematud või nende peale pahased.
Iga põlvkond meenutab lahkunud hingelisi omamoodi. Talupojakultuuris kehtis hingedeajal üldiselt kärarikaste tööde keeld, samuti ei peetud heaks tooniks naljatamist, naermist ja kisamist. Küll aga oli lubatud mõistatuste mõistatamine – usuti, et siis sigisid kariloomad hästi.
Tänase inimese vaatekohast teinekord kentsakategi põhjustega töökeelud (töötegija jääb silmist pimedaks, tema loomad ei edene jne) peegeldavad vanade rahvakommete sügavamat filosoofilist tausta – kohustust ja vajadust keskenduda sakraalsel, pühal ajal igavikulistele küsimustele, mitte täita kombeid nii-öelda möödaminnes ja kõikide teiste, ajalikus ilmas tähtsana tunduvate argitoimingute kõrvalt. Ehk just see ongi endiste aegade hingeliste olulisim sõnum tänapäeva inimestele – võtta aega endale ja omadega koosolemiseks.
Unistatakse ju vanades rahvajuttudes imeesemetest, mis jahvatavad ise jahu, viivad meid edasi seitsme penikoorma sammudega, lennutavad pehmel vaibal üle määratu ilmamere. Ikka seepärast, et oleks sellist aega rohkem, kui ei peaks rasket tööd rügama ja oleks aega oma hinge eest hoolt kanda, kui parafraseerida kirjanik Oskar Lutsu. Nüüd, kus nad on meil olemas, need hingetud imevidinad, ning hingelised on üksteisest või teineteisest vaid mõne hiirekliki kaugusel, napib meil aega, seda kõige kallimat vara, mis hingelistele maises maailmas antud rohkem kui kunagi varem.
Hingelised vajavad hinges olemiseks hingedeaja hingepilku. Hingedeajal süüdatud küünlatuluke meenutab ja tänab.

 

 

 

 
Marju Kõivupuu,
folklorist