Et Vigala-juhtum ei korduks

Vigala Maarja kiriku kriminaalmenetlust alustati 2006. aasta veebruaris Lääne Ringkonnaprokuratuuris. Ebaseaduslik tegevus kirikus aga leidis aset oluliselt varem ja seega võib öelda, et nüüdseks juba pea kolm aastat kestnud saaga on kõiki osapooli rahuldava lõpuni jõudnud.

Samas vajab teema põhjalikumat käsitlust, sest asi jõudis niikaugele just osapoolte teadmatuse tõttu ning andis valusa õppetunni mitte ainult süüalustele, vaid ka muinsuskaitseametile ja EELK-le. Et toimunut mõista ja seletada, tuleb alustada algusest. Eesti Kirikul aitas loosse selgust tuua menetluses EELKd esindanud advokaat Vahur Glaase.

Vahur Glaase teab rääkida, et selle sajandi alguses ehk hinnanguliselt aastal 2002, kui Vigala kirikus oli õpetajaks Kaido Soom, saavutati muinsuskaitsega kokkulepped, et kirikus tuleb teha värvimistöid. Sellest pole säilinud täpseid kirjalikke kokkuleppeid ega dokumente. Keegi aga ei eita koostöö toimumist. Lepiti kokku, et värvitakse pinke, uksi, mõni post. Muinsuskaitse osalisel finantseerimisel toodi aastatel 2002–2003 värvid kirikusse.

Koostati mitteametlik leht, kus oli kirjas, et näiteks konkreetne post värvitakse värviga nr 3. Siis toimetas kirikus ka juba koguduse nõukogu liige Toivo Averin, kes tegutses teadmises, et kogu tegevus on muinsuskaitseametiga kokku lepitud ja läbi räägitud. Ta ei pidanud vajalikuks kontrollida dokumentide olemasolu.

Kirik tegutses heas usus

 

Aastal 2004 sai Vigala Maar-ja kiriku õpetajaks Kristiina Jõgi. Et värvimistööd käisid ja neid tuli jätkata, rakendus õpetaja Jõgi sujuvalt töödesse, teadmata, et puudusid lepingud ja sedagi, kuidas tööd peaksid olema vormistatud ning millised on muinsuskaitseseadusest tulenevad nõuded.

Õpetaja Jõgi tegutses oma parima arusaamise järgi ja jätkas värvimistöid. Suisa irooniline on see, et kirikut külastas korduvalt kohalik muinsuskaitseameti inspektor, kes pidi järelevalvet teostama, ja isegi juhendas, milline värv kuhu käia võiks. Jõgile ja Averinile jäi mulje, et kõik on korras, sest inspektor nägi ja juhendas kirikus toimuvat. Neil ei tulnud mõttessegi litsentside ja lubade olemasolu uurida, arvates heauskselt, et kõik on nii nagu peab.

Seega, kirikuinimesed ei teadnud, et ei tohi teha, ja inspektor ei teadnud, kuidas peavad asjad vormistatud olema. Siit tekkiski probleem. Kui mõlemad pooled oleks olnud teadlikud muinsuskaitseseadusest tulenevatest nõuetest, poleks midagi taolist saanud juhtuda.

Vigala Maarja kirik on muinsuskaitseobjekt ja õpetaja Jõgi kirjutas alla muinsuskaitsekohustisele, mis seab teatud kohustused ja tingimused, seepärast pidi ta teadma, kuidas õigesti toimida. Ilmselt ei süvenenud ta kohustisele alla kirjutades selle sisusse. Samas ei seletanud keegi õpetajale, mida see allakirjutamine sisuliselt ja seaduslikult tähendab, millised kohustused ja nõuded sellega kaasnevad. «Selle kohustise allkirjastamist võeti kahetsusväärselt formaalselt ning teatisele ei osutatud piisavalt tähelepanu,» lausus Glaase.

 

Muinsuskaitse pilgu all

 

2005. aasta augustis käisid Vigala kirikus muinsuskaitseameti peainspektor ja toonane peadirektor vaatamas tööde arenemist. Sel ajal oli altarisein juba värvitud.

Altariseina värvimiseks oli Averini kommentaaride põhjal objektiivne põhjus – detailid lagunesid ja need tuli asendada ning üle värvida. Irooniline on see, et Averini sõnul käidi muinsuskaitseametist alatasa kontrollimas, kuidas asjad edenevad, ja isegi kiideti tubli töö eest. Kohaliku inspektori kinnitusel olnud värvimistööd Raplamaal kõige edukamalt toimiv asi ning selle tegijatele tulnuks taotleda isegi aukirja.

Esimene ametlik koosolek võimaliku rikkumise arutamiseks oli detsembris 2005. Muinsuskaitseseaduse sätte (§ 44.2) kohaselt on muinsuskaitseamet viivitamatult kohustatud katkestama kõik objektil tehtavad tööd, kui avastatakse, et tehtu on seadusega vastuolus või kui tööde tegijal ei ole litsentsi.

Vigala kirikus tehtavate tööde kohta puudus litsents, samuti litsentseeritud firma ja luba. Glaase sõnul on koomiline, et sellist ettekirjutust tööde peatamise kohta pole siiani tehtud: «See on keskse tähtsusega küsimus, sest kui muinsuskaitseameti direktor 2005. aasta augustis kirikus käis ja leidis midagi, mis on seadusega vastuolus, oleks ta kohe pidanud tegema ettekirjutuse, et tööd peatada. Seda ei ole siiani tehtud.»

 

Puudus üldsuse huvi

 

«Keegi osapooltest ei soovinud kirikumehest ja -õpetajast kurjategijat teha. See on kõigile selge, et nemad tahtsid head. Kuid kuna mõlemad süüalused, nii Kristiina Jõgi kui Toivo Averin, on kõrgharidusega, oli kohtu arvamus, et nad oleksid pidanud huvi tundma, kas kõik dokumendid on korras,» lausub Glaase.

Asi loeti ametlikult lõppenuks, kui kohus andis 23. mail 2007 välja kohtumääruse, mille kohaselt kriminaalmenetlus kodanike Jõgi ja Averini suhtes otsustati lõpetada ja mõlemad kohustuvad tasuma 5000 krooni sihtotstarbelisse toetusfondi Saaga.

Glaase peab juhtumit väga õpetlikuks ja tema hinnangul on osapooltel sellest palju õppida: «Õppetund on selles, et esmalt tuleks selgeks teha, kas kiriku näol on tegemist muinsuskaitselise objektiga, ja kui on, siis tuleb vaadelda kõiki tegevusi väga rangelt muinsuskaitseseadusest tulenevate nõuetega. Ja ettepanek on selline, et igal juhul tuleb nende tööde ja tegevuste puhul läbi rääkida ja kooskõlastada tegevus muinsuskaitseameti kohaliku inspektoriga.»

Hoolimata sellest, et kõnesoleval juhtumil see tulemusteni ei viinud, sest muinsuskaitseameti inspektor lihtsalt ei teadnud, mida ja kuidas ta on kohustatud tegema.

 

Kirikut ei saa käsitleda muuseumina

 

«Tegelikult näitab kogu see asi, et kirikuõpetajatele, vähemalt praegu õppivatele, oleks vajalik loengutsükkel, mis käsitleb muinsuskaitsealaseid nõudeid. Tuleks seletada ja lugeda, mis on seadus, ning arutada läbi, mis on lubatud ja mis mitte. Samas pole kirikute näol tegemist ju muuseumidega – need on elusad hooned ja kojad. Eelkõige on kogudus selle muinsuskaitsehoone omanik ja see hoone peab ju teenima ja olema pidevalt töös. On arusaadav, et asjad kuluvad ning vajavad uuendamist ja parandamist, aga seda tuleks teha mõistlikus koostöös. Olukord ei tohiks muutuda selliseks, kus muinsuskaitsetöötajatel on absoluutse veto õigus, et nad keelavad ja teinekord isegi mõttetult. Mõte on see, et muinsuskaitse rakendamine peab olema mõistlik,» kommenteerib Glaase juhtunut.

Olnut ei saa olematuks teha – altar on üle värvitud ja kunstiteadlaste hinnangul pole võimalik endist olukorda taastada. Juhtum on väga õpetlik ja sellelt pinnalt on osapooltel palju õppida. Ja edasi minna, et kiriku ja muinsuskaitseameti vahel oleks tagatud õigusrahu.

 

Merje Mänd