Staatusega kaasnev vastutus
/ Autor: Avo Üprus / Rubriik: Arvamus / Number: 27. september 2017 Nr 38 /
Poliitika on üks kodanikuks olemise funktsioone. Ja kes ütleb, et vaimulik ei ole kodanik, see eksib, vaimulik on koguni kahe riigi kodanik – vastutusolend mõlemas õigussüsteemis ja need võivad olla omavahel konfliktsed. Poliitika ehk osalemine ühiskondlikes protsessides, selle piirkonna elu parendamine, kuhu sa oled juhtumisi poetatud – on see siis küla või linn või vald või riik –, on loomulik tegevus.
„Minge kõik maailma“ ja „taotlege selle linna heaolu“, on öelnud See, kellest me usume endale tulevat õnnistuse ja lunastuse. Kui püsida rohkem maadligi, siis olen väga rahul sellega, et veetsin neli aastat Riigikogus. Ma arvan, et rohkem oleks olnud kurjast.
Sain väga huvitava kogemuse ja päris palju sotsiaalset kapitali. Ma sain anda oma sisendi mitmetesse erinevatesse poliitikatesse: karistuspoliitika, sotsiaalpoliitika, mingil määral haridus, kultuur. Aga kui küsida, mida ma konkreetselt seal ära tegin ja saavutasin, siis mul on üks õnnestumine ja üks ebaõnnestumine ette näidata.
Õnnestumine on ohvriabi seadus, mille vajalikkusest hakkasin ma Eestis rääkima juba 1993. või 1994. aastal ja mis ei oleks selline, kui mina ja mu mõttekaaslased ei oleks seda ellu viinud ehk seadust välja töötanud ja vastu võtnud.
Ebaõnnestumine oli religiooniõpetus. Kaks korda esitasime vastava eelnõu, leidsin erinevatest erakondadest, erinevatest fraktsioonidest selle allkirjastajad, aga mitmed neist kadusid hääletamise ajal ära. Nii et see ei andnud kahjuks tulemust, aga ma usun küll, et arutelud avardasid mõnevõrra inimeste mõttemaailma ja lõid eeldused selleks, et tänane parlament võiks eelnõu uuesti menetleda. Uuesti ja uutmoodi.
Pole ju erilist vahet, kas religiooniõpetus on alati kohustuslik või et see on kohustuslik siis, kui vähemalt üks õpilane seda soovib – need on juba detailid. Usun, et selleni jõutakse. Eriti praegu, kui maailmareligioonide tundmise vajadus ja selle mittetundmisega kaasnevad ohud uksest ja aknast sisse vaatavad.
Minu suurim emotsionaalne tunnetus seoses Riigikogu liikme staatusega oli vaieldamatult vastutus. Ma tean, et mõni mu kunagine sõber ja tänane pooltuttav on seda kuuldes naerma hakanud: „Mis vastutust seal ikka saab olla! Nad ei vastuta ju mitte millegi eest!“ Aga siin ongi küsimus, kas vastutus on mingi sisemine kvaliteet või seondub vaid väliste sanktsioonidega. Sisemine vastutustunne peab lihtsalt olema.
Välise illustreerimiseks käisin peaaegu kõigi oma külalistega Toompea lossi õues paiknevas müüriorvas, kus paikneb marmortahvel vangilaagrites või okupatsioonide ajal hukkunud Riigikogu ja valitsuse liikmete nimedega. Kui seda tahvlit vaadata, siis peaks küll aru saama, millega ühiskondlikult aktiivsed inimesed väga ebastabiilses maailmas ja geopoliitilises situatsioonis tegelikult riskivad.
Ma usun, et oli ka neid Riigikogu liikmeid, kes seal kunagi ei käinud – millest on kahju. Peab! Selle müüriorva külastamine tuleb võtta uute liikmete koolitusprogrammi. Tahvel hukatud vaimulike nimedega on ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistooriumi sisetrepi kohal. Jääge seal vaikseks.
Katkend raamatust „Avo Üprus“ (2017)
Avo Üprus,
vaimulik, riigikogu liige aastatel 2003–2007, 2011. aastast Tallinna linnavolikogu liige