Kas inimene ikka sureb lollina?

20. augustil sattusin koos neljateist tuhande hea kaasmaalasega Tallinna lauluväljakul kontserdile, mis kandis nime „Eesti muld ja Eesti Ruja“. Puristid seda ilmselt Ruja kontserdiks ei nimetaks, sest kahjuks, nagu teame, läks võimalus hilisemateks nii-öelda päris-Ruja kontsertideks 1994. aastal koos parvlaevaga Estonia põhja.
Enda ja oma 20aastase tütre näite varal võin tuletada, et kuuldu-nähtu läks eelkõige korda neile, kel oli omaaegse Rujaga side, kes kuulasid ja fännasid bändi siis, kui see veel elas ja tegutses. Juba enne kontserti sain Facebooki vahendusel Ruja omaaegse kitarristi Jaanus Nõgisto kaudu teada, et seal kõlab ka üks mu lemmiklaule „Üle müüri“ ja selle esitajaks oli nüüd Priit Võigemast. Juhan Viidingu sügavamõtteline tekst saab Ruja loos erakordse selgusega esile toodud.
Ehkki mulle endale pole kunagi eriti meeldinud Ruja nn Rannapi teine periood, pani kontserdil enim kaasa mõtlema hoopiski laul „Inimene õpib“. Pealegi pandi publik skandeerima mantrana kõlavat refrääni „Lollina, lollina, sureb ikka lollina“. Pole ju positiivne enesesisendus?!
Neutraalsem lause ses Ott Arderi tekstis on sedastus, et inimene õpib kogu elu. Kindel, et tegu pole viimaste kümnendite leiutisega: teadmine, et inimene peab kogu elu õppima, ulatub ikka Koguja aega ja kindlasti veel kaugemale. Lihtsalt tänasel päeval kõneldakse taas elukestvast õppest, nagu oleks tegu mingi uue aja trendiga. Näitena võiks mõelda, millises ametis saab vähemalt rahuldavalt hakkama ilma end pidevalt täiendamata – teisisõnu: õppimata. Pakuks, et sellist ametit polegi.
Pidin äsja pühkima tolmu enda kunagiselt usuteaduse instituudi (UI) matriklilt ja endalegi üllatuseks sain seda avades aru, et enamik eksamimaterjalidest on värskelt meeles. UI täiendusõppe osakonna juhataja Kerstin Kask märkis õigesti, et ju kinnistus õpitu ajal, mil teenisin ligi kümme aastat EELKs vaimulikuna.
Kirikuõpetajaid hoiab vormis iganädalane ettevalmistamine jutlusteks; ajakirjanikke tuulamine eri allikais, uute materjalide otsimine, kohtumised sadade põnevate inimestega; psühhoterapeuti vajadus leida uusi ning tõhusaid teid oma klientide aitamisel. Elukestev õpe on laiemalt levinud ja kõikehaaravam, kui seda endale igapäevaselt teadvustame.
Aga kas me ikka sureme lollina, on juba eksistentsiaalne ja teoloogiline küsimus. Vastavalt maailmapildile võib öelda, et nii trööstitu see pilt pole, kui Ruja kontserdil kõlama jäi. Kas usume siis igavest elu taevas või reinkarnatsiooni, jääb lootus, et selles maises elus kogetu ning õpitu kandub meie tuumaga mingil moel kaasa. Samuti nagu ammu sooritatud eksameid on tänasel päeval vahel võimalik „aktiveerida“.
Siinkohal meenub Albert Camus’ „Katk“, üks mu lemmikromaane, mille põhisõnum on vast see, et pingutusel on isegi siis mõtet, kui lootust nagu polekski. Miks muidu elame ja peame oma igapäevast võitlust, kui selle tee lõpus terendab „ei miski“? Kui Hamleti kuulsaimat küsimust antud arvamusloo tarvis kohandada ja küsida: õppida või mitte?, leian mina küll positiivse vastuse.
Ilusat alanud uut õppeaastat ja õnnistatud elukestvat õpet!

 

 

 

 
Teet Korsten,
ajakirjanik ja õppur