Sinililled … rukkililled
/ Autor: Enda Naaber / Rubriik: Arvamus / Number: 14. juuni 2017 Nr 26 /
Kõndisin jälle Kudjape kalmistule, et küünlaid ja lilli viia ema, õe ja õemehe kalmule ning neid korrastada. Tunnikesega oli kõik valmis ja uudistasin niisama ringi. Ja mida ma märkasin? Ema haua kõrval on haud Maria Riisikule aastast 1912. Muidugi rohtu kasvanud, unustatud, aga … vaatan, seal peatsis kasvavad sinililled. Kui tore! Kui hea! Ilus ja südamlik.
Sinililled pole seda inimest unustanud, on end just tema, Maria juures end õitsele ajanud. Lihtsad lilled. Ja pole unustanud üht elu ning surma! Mul pole lihtsalt sõnu, mis see minu jaoks äkki tähendab. Sinililled kalmul … Ise tulnud, õied avanud nagu meelde tuletades, et maailmas pole kedagi, keda päris unustatakse. Et maailmas ei tohi kedagi unustada.
Vaatan hardusega neid sinililli. Äkki on silmapete? Ei, ei ole silmapete! Nad on päriselt olemas, neli-viis õit muru seest välja kasvamas. Lähen toon natuke vett, ergutan neid. Et neil kauaks jätkuks õitsemist.
Tulen koju mingi erilise tundega. Üks sõna „sinililled“ hõõgub mu huultel.
Äkki meenub Siberi reis 1964. aastast. Läksin siis koos matkakaaslase Taimiga vaatama paiku, kus elasid küüditatud. Õhtul hilja jõudsime kohale, aga juba järgmisel päeval uitasime ka noores linnas Bratskis ringi. Hüdroelektrijaamast jõudsime linna võõrastemajja. Seadsime endid mugavalt sisse. Meil oli kahene tuba köögi, duširuumiga, telefoniga.
Ühel ajal õhtul läksin toast välja maja ümber kõndima. Ja siis märkan äkki, et maja taga õitsevad rukkililled. Kasvavad metsikult ja on tõelised üksiklased. Kutsun Taimi vaatama: rukkililled Siberis! Uudistame ega usu ikka veel oma silmi. Ometi – nad on siin. Nendest räägin kui inimestest, kes on eksinud siia kaugele Eestimaast. Need on ju meie kodumaa lilled. Kust nad said Siberisse? Kuidas? See jääbki meile mõistatuseks, kuid erutab sügavalt meie meeli.
Hommikul lähen uuesti rukkililli vaatama. Kas nad on ikka alles? On. Kolm-neli õit muru sees, mida pole haritud. Küsin lõpuks võõrastemaja töötajalt, et kes need lilled on siia toonud. Tema ei tea midagi. Tema pole neid lilli enne isegi märganud. Nüüd teeb ka suured silmad, kui talle räägin rukkililledest kui minu kodumaa lilledest, kes äkki on rännanud Siberisse. Nüüd on meid kolm imetlejat. Aga mõistatus jääb lahendamata.
Sõidame edasi Baikali äärde, tiibadega Raketal, meil on uued muljed, kuid rukkililled ei lähe ka meelest. Meenutame neid Baikali kaldal ja vaatame otsivalt ringi, et ehk leidub siingi rukkililli. Ei ole.
Tagasiteel Krasnojarskisse otsime ka rukkililli. Mida pole, seda pole. Lilli on, aga rukkililli mitte. Räägime jälle Bratski võõrastemaja taga nähtust.
Rukkililled. Kus on teil elujõudu! Kus on teil rännuteid! Olete armsad.
Jälle mõistatan: kas on ehk keegi eestlane need rukkililled kodust kaasa toonud? Kust nad küll siia said? Neid pole aga keegi istutanud, nad kasvavad harimata muru seest. Imelik!
Vaat niisugune lugu meenus kalmistul sinililli kohates.
Enda Naaber