Jaanuarivaikus

Detsembrikuumus on möödas. Suuri pühasid pole oodata. Inimesi ega raha suurt ei liigu. Kõik on kinni külmunud. Vaikelu. Ka kirikus.
Vaimulikud kirjutavad eelmise aasta kokkuvõtteid-aruandeid – kus on edukas projekt kirjutatud, kus on mõni muinsuskaitsealune uks õnnestunud üle värvida, kus on katust parandatud … Kus on liikmesannetajaid jälle vähemaks jäänud ja kus on aasta lõpetatud suurte võlgadega. Kuid ka seda, kus on hästi käima läinud pühapäevakool ja pereringid, jõutud palju külastada hooldekodusid või paljulapselisi peresid. Või kus on lausa uus kogudus asutamisel! Mille alusel me aastakokkuvõtteid kirjutame?
Aruannetesse kirjutatakse peamiselt numbreid. Ja number on lihtne, lõplik ning sellega on alati väga raske vaielda. Kuid on veel sõnaline aruanne. Hüva, olen selle valmis kirjutanud ning nüüd läheb mõte uitama. Olen loomult realist, mitte pessimist, kuid vähe leian asju, mida möödunud aastast kui tõeliselt head või märkimisväärset meenutada. Rahaasjad jätame kohe kõrvale. Ammugi pole põhjust rõõmustada liikmesannetajate vähenemise üle. Inimesi on vähe – ja see on juba halb!
Võib-olla me keskendume valedele asjadele? Ehk on märkimisväärsed pigem need korrad kirikus, kus oli selgelt tunda, et Vaim on kohal. Ja inimesed samal ajal, mis ei ole sugugi nii sage olukord. Aga kuidas seda mõõta? Inimesi on lihtne üle lugeda, aga Vaimu? Ta ju puhub, kuhu tahab, ja ainult tema häält ongi kuulda. Millest ju peab piisama!
Tegelikult on siin lihtne küsimus: miks ma pole rahul olnud nende aastate jooksul kirjutatud aastaaruannetega? Milles on asi? Kas olen lati enda jaoks liiga kõrgele ajanud? Süüdistada viletsaid olusid, rahva uskmatust ja vale maailmavaimu on pigem usaldamatuse ülesnäitamine Jumala vastu. Kes olen mina, et ma peaks teda õpetama, mismoodi ta maailma juhtima peab? Ta juhib asju targasti ja omal moel, nagu ju alati teinud on.
Süveneb tunne – justnimelt tunne –, et võib-olla elame ajas, mil meid kirikus ei lasta tegelda tühiasjadega. Veel vähem on meil praegu mahti ja aega raisata omavahel tülitsemisele. Võib-olla suunatakse meid üha ahtamale rajale; meil on võimatu sõita uhkelt ja laialt mööda laia teed? Kitsas rada pidigi ju ellu suunduma …
Ehk õpetatakse meile niimoodi suuremat usaldust. Ja lootust ning armastust niisamuti. Seda kõike ka igale koguduseliikmele. Eriti nendele, kes mingil põhjusel on eemale jäänud, võib-olla juba ammu eemale jäänud, ja kelle ees on küsimus: kes sa õieti oled? Teda peaks otsima minema ja püüdma selle küsimusega maadlemises aidata.
Kas me mitte ei peaks keskenduma peamisele, ja mis see peamine siis on? Siinkohal hakkamegi vaidlema. Me ju teame kõike nii hästi, nii hästi … Kuid ehk oleks parem vahelduseks mitte vaielda ja hoopis teha! Minna näiteks vaatama seda üksikut vanainimest hooldekodus, kellest mitte miski ei sõltu, kes ei tee midagi ega saagi teha ja kellest pole loota, et ta kogudust kuidagi toetaks.
Külastaks õige teda, hakkaks peale hoopis muust? Tuleb tunne, et võib-olla peaks kirikut alati juhtima nõnda, nagu rajaks täiesti uut kogudust. Täiesti nullist. Põlvkonnad on vahetunud, „vana kooli ustavad“ on enamasti juba taevases koguduses. Traditsiooni hoidmine? Millise traditsiooni? Ja peamine – milleks?
Nüüd tuli küsimärke juba nii tihedalt, et vaja minna hoopis palvetama, muidu läheb pea paksuks. Kuid hea, et Taevaisa saadab ka mõne pausikoha, kus mõte läheb uitama. Saadab aja, mil üle vaadata oma ladu ja arsenal, ning sunnib inventuuri tegema. Rahulolematusel on oma põhjus. See on millekski vajalik. Üks sõber ütles kunagi, et autopiloodiga võib ju lennata kaua – viletsavõitu, aga see-eest tuttavat trassi mööda … Hea, et Jumal annab ka jaanuarivaikust.

 

 

 

 

Meelis-Lauri Erikson,
vaimulik