Meie rahvuslikus mälus on säilinud mälestus ajast, mil pastoril oli proua, köstril emand ja kellamehel naine. Vastavalt oli siis pastor kõrgkoolis tudeerinud, köster lõpetanud seminari ja kellamees käinud kolm talve külakoolis.

Pastori palgaks olid kirikumõis ja aktsidentsid, köstril oli koolimaa ning külarahvas pidi lisaks küünlaid, linu ja küttepuid tooma, ja kellamehelgi oli väike majake ja maalapp. See oli alles sada aastat tagasi, kuid see pole ju ajaloos mingi aeg.

Nii on köster rahva mälus üks poolnaljakas poolharitud tegelane. Ja seda, et näiteks Hugo Lepnurm ja paljud teised väljapaistvad eesti muusikud oma kiriklikult ametilt köstrid olid, pole lihtsalt teadvustatud.

Organist köstri asemele

Üks tõsine ettevõtmine Kirikumuusika Liidule oleks hoolitseda selle eest, et köstrite lugu Maarjamaal raamatuks saaks. Või kui see esialgu üle jõu käib, siis üks kena raamat paarikümne köstri huvitava elulooga võiks ometi olla!

Nende inimeste märkamine ühiskonnas oleks eelkõige staatuse märk. See, et praegu köstri kutset enam ei anta, ongi minu meelest vastuolu väga kõrgete kutsenõuete ja sotsiaalse seisundi vahel: eeldatakse tipptaset, aga seda köstri palgamaad ja sotsiaalset tunnustust on pakkuda enam kui vähe.

Nii on köstri asemele, kes kõike pidi oskama ja tegema, asunud organistid, koorijuhid ja kirikumuusikud (lisaks veel jutlustajad ja usuõpetajad). Parimad neist on uue iseseisvuse ajal lõpetanud välismaal kõrgkoolid, kaitsnud teadustöid ja andnud viieteistkümne aastaga eesti kirikumuusikale tagasi arvestatava maine. Ent «palgamaad» pole nad saanud.

Et ei juhtuks nii nagu iseseisvuse alguses koolitatud kiriku hoolekandetöötajatega, kelle enda sotsiaalne garanteeritus jäi palju kehvemaks kui neil, kelle eest nad hoolt kandsid, ja kes millalgi lõpuks ära väsisid – vaatame erinevaid võimalikke lähenemisnurki kirikumuusiku ametile, nagu see võiks pastori/preestri silmade läbi paista.

Kiriku rahalisest väärtusest

Kui palju peaks organist palka saama? Vastan esimese variandina küsimusega, mida ikka liiga uudishimulikele esitan: aga kui palju saab palka munk või nunn selle eest, et ta kloostris elab? Eks loobu ta mungaks saades sellestki maisest varast, mis tal enne oli. Ja katsugu keegi tõestada, et tänapäeval pole nunnana võimalik Jumalat teenida. Ainult et see nõuab vaimset taset, mida meie luterlikust kultuurimälust pole võtta. Ja nunna kõigi ajalike vajaduste eest hoolitseb ju kirik.

Teine ja sellega sarnane variant on see, et hobidega tegelemise võimaluse eest makstakse selles maailmas ju üldjuhul peale: olgu siis tegu spordi- või kunstiharrastusega, kuulumisega klubisse või organisatsiooni. Kindlasti annab võimalust suhelda pillide kuninga oreliga käsitleda elitaarsusena (vähemalt neis paikades, kus see «kuningas» sellises korras on, et sealt muusikat tulla võib).

Läheme variantidega edasi. Veel nõukogude ajal oli ühiskonnas võimalik hakkama saada suhteliselt vähese rahaga ning surve kirikule oli eelkõige ideoloogiline. Praegu on ideoloogiline surve peaaegu olematu, see-eest on inimesi sunnitud kõike rahaks ümber arvutama. Ja kui kiriku rahalist väärtust ei leita, siis ei ole teda ka olemas.

Kannab tuhat ametit

Nõukogude ajal olime hämmingus, et õigeusu kirikus (vähemalt teoreetiliselt) maksti palka isegi koorilauljatele. Nüüd olemegi olukorras, kus kirikumuusikud (mitte ainult muusikajuhid), kui soovime nende tasemele nõudmisi esitada, tahavad selle eest ka tasu saada. Muidugi eeldatakse külas ja alevis, et kirikumuusik teeb veel paljusid asju: annab koolis tunde, rahmeldab kultuurimajas, kirjutab projekte…

Nii on märkamatult tagasi jõutud köstriameti juurde (kui projektikirjutamine välja arvata), milles täpselt kõike seda teha tuligi. Ja väikeses ühiskonnas ehk siis koguduses just seda vaja ongi.

Tuleme viimaks nende kirikumuusikute juurde, kes on saanud kutse ja kutsumuse luua eesti kirikumuusikat ning jumalateenistust mitte «kaunistada», vaid luua. (Ilmutusraamatus ei kohta me enam pastoreid ja preestreid, küll aga suurel hulgal erinevaid muusikuid ja muusikat!)

Kas eesti rahvas, kirik ja kogudused vajavad sellist inimest? Kindlasti. Ometi jääb see õnnelike juhuste kokkulangemiseks (või ettemääratuseks?), kus ja millal orel ja kantsel võrdväärsete partneritena saavad suhelda.

Tuleb leida võimalusi

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on toimunud arengus suur hüpe: kontsert kirikus ei ole ideoloogiline väärnähtus, vaid tõepoolest muusika sakraalses ruumis. Arvan, et areng selles valdkonnas läheb veelgi edasi ning tulevikus ei hakata enam vaimulikke ja ilmalikke asju eraldi karpides hoidma (vähemalt Jumal ei tee seda). Kõik Jumala suuremaks auks! – selline on mitme kirikukoori moto. Ning kirikumuusika ei ole enam kultuuri ääreala, seda on tõestanud paljud meie (kiriku)muusikud Arvo Pärdist alates.

Aga kultuuri tõlkimine pankuritele ja ametnikele arusaadavasse keelde? See pole ainult kiriku, vaid kogu kultuuri probleem. Arusaamine tekib siis, kui saadakse aru, et raha on maa peal ja taevas on muusika. Küllap siis sõlmitakse ka koostöölepe.

Kes peaks sellega tegelema? Et me patronaažikirikut ei tahtnud, siis koguduse elu ehitamine-hoidmine sai koguduse juhatuse ülesandeks. Ja juhatus väärtustab ennast koguduste töötegijaid väärtustades. Praegu (ikka veel?) kipub nii kirikumuusikute kui ka koguduste juhatuste patuks olema liiga madal enesehinnang. Aga patu vastu tuleb võidelda.

Koguduse organisti sissetulek ei pea sõltuma ainult pastorist abikaasa armulikkusest. Ühiskond võib leida võimalusi toetada kirikumuusikat, aga kogudus peab need võimalused leidma ja looma. Sest kogudus on kutsutud ja seatud peegeldama maa peal ja selles ajas jumalikku liturgiat.

Villu Jürjo,

Narva koguduse õpetaja