Hingedepäev ja kallid kadunukesed

Harva juhtub seda, et kellegi lahkumise juures on teine inimene …
Aga nii see oli, et minu ema surma juures oli mu õde Silja. Hoidis emal käest, kui ema viimse hingetõmbe tegi. See oli lühike, sekundites. Kuid just siis märkas ta, et akna kaudu ema juurest midagi väljus. Midagi seletamatut. Kas hing väljus? Tõesti, tõesti võis see nii olla.
Ikka küsitakse: kas hinged rändavad?
Usun, et hing on olemas ja ta rändab pärast surma. Miks muidu me nii kaua aastaid surnut mäletame? Miks muidu me teda nii sageli unes näeme? Hing otsib teed meie juurde.
Nägin hiljuti õde unes. See oli päev pärast seda, kui olin ta kalmul käinud. Tean, et surnu enam kedagi ei näe, ei näe, et ma olen ta kalmul. Kuid ta tunneb, et olen kalmul ta juures, ning hinge kaudu me vestleme.
See hing rändab kaugelgi ringi. Naaseb siis, kui olen kalmuaias.
Kui ema veel elas, rääkis ta, et kardab surma. Ehk on see liiga valus, kui hing kehast lahkub?
Ema suri unes olles. Järelikult ei olnud tal valus.
Naabrimemm suri samuti une pealt. Ka temal ei olnud valus, arvan. Ja tema hinge tajun alati, kui olen ta juures kalmuaias. Ma meenutan koosolemise hetki.
Hing hoiab mälestusi elavana.
Enda Naaber