Luterlased ja katoliiklased meenutavad ühiselt reformatsiooni 500. aastapäeva

Käesoleva aasta 31. oktoobril leiab aset ajalooline sündmus – paavst Franciscuse ja Luterliku Maailmaliidu (LML) juhtide Martin Junge ja Munib Younani osavõtul meenutavad luterlased ja katoliiklased Rootsis Lundi katedraalis toimuval ühispalvusel reformatsiooni 500. aastapäeva.
Palvusele järgneb diakooniale ja sõdades kannatanute abistamisele keskenduv üritus Malmö staadionil, mille kujundamisele on kaasa aidanud LMLi maailmateenistuse osakond ning Caritas Internationalis. Lundi kasuks otsustati põhjusel, et just seal rajati 1947. a LML. Lisaks leiti, et Lundi katedraal on sümboolne ka seetõttu, et oma pea tuhandeaastase ajaloo vältel on see umbes poole ajast teeninud katoliikliku ning teise poole luterliku peakirikuna.
Mis teeb Lundis toimuva ajalooliseks? Traditsiooniliselt on roomakatoliku kirik käsitlenud reformatsiooni läänekiriku lõhenemise põhjustajana, mille aastapäeva ühine meenutamine koos luterlastega oleks veel mõne aja eest mõeldamatu olnud. Uut tonaalsust võib aga märgata ka luterlaste poolel. LML on püüdnud usupuhastuse 500. aastapäevast kõneldes vältida triumfaalset tooni, eelistades muu hulgas rääkida selle meenutamisest, mitte tähistamisest.
Mõlemad osapooled – nii luterlased kui katoliiklased – on vähemasti rahvusvahelisel tasandil jõudnud ühisele arusaamisele, et see aastapäev pakub võimaluse rõhutada seda, mille reformatsioon õigustatult (taas) tähelepanu keskmesse tõstis: pühakirja olulisust, evangeeliumi tunnistust Jumala vabastavast armust, Kristuse-kesksust, kiriku vajadust ikka ja jälle uueneda.
Kahtlemata ei saa Lundi suurüritusele kaasaaitajana nimetamata jätta ka praeguse, kristlaste ühtsusest huvitatud paavsti isikut. Paljude katoliiklaste jaoks mängib rolli seegi, et reformatsiooni ühine meenutamine toimub lepitusele kutsuval erakorralise halastuse juubeliaastal (vt paavsti bulla Misericordiae vultus aastast 2015).
Kavandatud ühispalvus ja -üri­tus on suuresti saanud võimalikuks tänu LMLi ja roomakatoliku kiriku vahelisele oikumeenilisele dialoogile, mille algusest möödub 2017 a. viiskümmend aastat. Praeguses kiiretele tulemustele orienteeritud maailmas on vahel keeruline selgitada oikumeeniliste dialoogide olulisust, sest nende tulemused avaldavad sageli mõju alles aastakümnete pärast.
Sama kehtib LMLi ja roomakatoliku kiriku vahelise dialoogi kohta, mille üheks peamiseks saavutuseks võib pidada 1999. a Augsburgis allkirjastatud õigeksmõistuõpetuse ühisavaldust. Teine oluline dokument, mis tugines sellele ühisavaldusele ja rajas otseselt teed reformatsiooni 500. aastapäeva ühisele meenutamisele, on dialoogikomisjoni koostatud dokument «Konfliktist osaduseni» (2013).
Vähemasti rahvusvahelisel tasandil on tegu luterlaste ja katoliiklaste esimese püüdega jutustada ühiselt reformatsiooni lugu. Nimetatud dokument võiks anda mõtteainet ka ilmaliku ajaloo kirjutajatele seal, kus mitu erinevat ajalootõlgendust omavahel vägikaigast veavad. Kuidas jõuda (aja-) loo sellise tõlgendamiseni, millele mõlemad osapooled alla saavad kirjutada?
«Konfliktist osaduseni» on inspireerinud ka Lundi katedraalis peetava ühispalvuse ülesehitust: rõõm evangeeliumist ja ühisest ristimisest; kurbus vastastikku põhjustatud kannatuste pärast; ühise tunnistuse andmine maailmale.
Palvus (vt https://www.lutheranworld.org/content/joint-common-prayer-lutheran-catholic-common-commemoration-reformation-2017) on kujundatud selliselt, et seda on võimalik läbi viia erinevatel tasanditel – kohalikust rahvusvaheliseni. Palvuse korda (sh laulude valikut) võib ja tulebki kohandada vastavalt kontekstile, kus seda peetakse.
Lundis ja Malmös toimuv on võimalik vaid kirikute vahel, kes on teel suurema teineteisemõistmise poole ning soovivad omavahelistes suhetes keskenduda pigem sellele, mis neid ühendab, kui sellele, mis neid lahutab. Lepitusel on tugev jõud ning see aitab rahulikuma meelega vaagida ka neid küsimusi, mis on veel takistuseks nähtava ühtsuse teel.

 

 

 

 

Anne Burghardt,
LMLi oikumeeniliste suhete sekretär