Pauluse kirja roomlastele ajaloolisest taustast

Kiri roomlastele on mitmel põhjusel erilisel kohal Pauluse kirjade seas. Selles õpetuslikult kõige olulisemas kirjas käsitleb ta erakordselt põhjalikult ristiusu põhitermineid nagu õigus, usk, seadus, patt ja arm. Seetõttu on kirja roomlastele kutsutud traditsiooniliselt ka usuõiguse hartaks.

Kirja roomlastele võib pidada ka ristiusu üldtutvustuseks ja isegi apostliku aja esimeseks «dogmaatikaõpikuks».
Kui apostel kirjutas kirja, siis ilmselt ei plaaninud ta teadlikult õpikut kirjutada. Siiski on selle kirja juures peatudes põhjust küsida, miks apostel kirjutas sellise õpetusküsimusi rõhutava kirja just Rooma kogudusele. Ta polnud isegi kunagi Roomas käinud ja aastate eest sinna tekkinud kogudus sai olla talle tuttav vaid kuulujuttude kaudu.

Kirjutamise aeg ja koht
Kiri roomlastele on tähtis infoallikas Pauluse enda eluloo ja tema selle aja reisiplaanide kohta. Kirja lõpuosa põhjal võib järeldada, et Paulus on veel kolmandal misjonireisil ja jõudnud Korintosesse. Apostlite tegude raamatu põhjal viibis ta seal umbes kolm kuud (Ap 20:1–3).
Kirja lõpus tervitusi saatnud isikute hulgas on neid, kes ei olnud sel ajal Paulusega. Kiri roomlastele võiks seega olla kirjutatud nende Korintoses viibitud kuude ajal. Korintosele viitab ka linna sadamaalal asunud Kenkrea koguduse teenija Foibe mainimine (16:1–2). Foibet peetakse Korintose koguduse esindajaks, kes viis roomlastele kirjutatud kirja kohale.
Kirja kirjutamise täpset aega on raske kindlaks teha. Kõige varasema määratluse kohaselt oleks Paulus pidanud viibima Korintoses aasta 56 detsembrist kuni märtsini 57. Kõige hilisem dateering kandub aastasse 58. Seega võib asetada kirja kirjutamise aja aastate 56–58 vahele.

Miks kirjutati kiri roomlastele?
Kui Paulus kirjutas kirja roomlastele, siis olid tal selleks peale õpetuslike seisukohtade ka oma isiklikud põhjused. Sissejuhatuses pärast algustervitusi (1:8–15) ja ka kirja lõpuosas (15:22–33) kirjutab ta, et on plaaninud mitu korda reisi Rooma linna. Ta ei lähe sinna esimest korda evangeeliumi kuulutama. Kuuldud sõnumite põhjal Rooma kristlaste «usust räägitakse kogu maailmas» (1:8). Ta ütleb teadvat, et neil on juba enne hulgaliselt kõiksugust vaimulikku teadmist, nii et «suudate ka üksteist manitseda» (15:14).
Paulus leidis, et tema kuulutustöö Väike-Aasias ja Kreekas on juba tehtud. Nende tööülesannete tõttu «ongi mind palju kordi takistatud teie juurde tulemast. Et mul nüüd ei ole aga neil aladel enam kohta ja ma olen nii palju aastaid igatsenud tulla teie juurde, siis Hispaaniasse reisides loodan ma teid näha ja teie saatel jõuda sinna, kui ma esmalt olen teie keskel end natuke kosutanud» (15:22–24).
Apostel plaanis seega misjonireisi täiesti uutesse kohtadesse. Selleks aga vajas ta Rooma kristlaste majanduslikku, vaimset ja vaimulikku abi. Et nad oleksid valmis teda selles aitama, oleks neil vaja juba enne apostli saabumist õppida võimalikult hästi tundma Pauluse õpetust ja tööd. Seda on peetud üheks tähtsaks põhjuseks, miks kirjutati kiri roomlastele.

Rooma kogudus
Jeruusalemmast aastal 30 liikvele läinud evangeelium oli jõudnud ka Rooma juba esimese nelipüha järel, kui seal olnud Roomas elavad juudid olid saabunud koju (Ap 2:10). Toonase maailmariigi üle nelja miljoni elanikuga pealinnas elas sel ajal umbes 40 000 – 50 000 juuti. Algselt puudutas uus usk esmalt juute, aga aja jooksul üha rohkem ka paganliku taustaga mitmerahvuselist ja multikultuurset muud elanikkonda.
Aastal 49 oli Rooma juutide seas tõsiseid rahutusi, milles keiser Claudius (41–54) süüdistas juute ja kristlasi nende vastuoluliste õpetuste tõttu. Seepärast saatis ta linnast välja kõik juudid (Ap 18:1–3). Väljasaatmine tähendas aga ka seda, et Rooma pagankristlased olid jäänud linna ilma kogenud juhtideta, kes juudikristlastena tundsid kõige paremini Vana Testamendi kirjutisi.
Kui Paulus lõpuks 59/60. aastal Rooma saabus, siis kutsus ta juhid enda juurde ja rääkis, miks ta soovis nendega kohtuda. Linna rahulikku õhkkonda, mis oli iseloomulik Claudiuse surma (aastal 54) järgsele ajale, kirjeldab hästi juutide vastus temale: «Me ei ole saanud Juudamaalt ühtegi kirja sinu kohta ega ole tulnud siia ühtegi venda, kes sinust oleks midagi paha teatanud või rääkinud. Aga me peame õigeks sinu enda käest kuulda, mida sa mõtled, sest sellest lahkusust on meil teada, et selle vastu räägitakse kõikjal.» (Ap 28:17–31)
Kiri roomlastele ja selle autor olid saabunud Rooma peaaegu teineteisele järgnevatel aastatel. Kõigil oli seal nüüd võimalus tutvuda selle uue usuga, lugedes sellest nii kirjast roomlastele kui ka kuulates Pauluselt endalt, «mida ta mõtles».
Sellega algas Luuka järgi «kaks täisaastat» kestnud Pauluse elu viimane tööetapp Roomas. Ta elas üürielamus, «kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata» (Ap 28:23–31). Pauluse elu lõpust, näiteks sellest, kas ta käis kunagi Hispaanias, pole säilinud usaldatavaid fakte. Traditsiooni kohaselt suri ta märtrisurma Roomas aastal 67 või 68.
Jorma Kiviranta
«Roomalaiskirjeen historiallista taustaa». Siionin Lähetyslehti, november 2015. Soome keelest tõlkinud
Kaido Soom

Pauluse kirja roomlastele ülesehitus
Sissejuhatus 1:1–17
Kirja õpetuslik peaosa 1:18–8:39
Inimkonna süü, Jumala õiglane kohus
Patuse õigeksmõistmine usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata
Vaimu loodav uus elu, vabadus patust ja seaduse orjusest
Jumala päästeajalooline plaan 9:1–11:36
Jumala päästeplaanis on Iisrael ja paganrahvad võrdse staatusega, pääste on mõeldud kõigile
Iisraeli pääsemine, Jumal ei ole hüljanud oma rahvast
Usk ja elu 12:1–15:13
Usk annab jõudu elada Jumala tahte kohaselt
Lõpposa 15:14–16:27
Apostel kirjeldab oma ülesannet; uued reisiplaanid
Tervitused Rooma kogudusele