Paastuajal mõelgem ligimestele

«Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?» (Js 58:6–7). See lõik paari nädala tagusest jutlusetekstist kinnitab, et paastuajal peaksime mõtlema selle üle, mis on valesti ühiskonnas ja suhtumises kaasinimestesse.
Mõned ütlevad, et nurisemiseks pole põhjust, ja on uhked selle üle, et Eestit peetakse edukaks üleminekuriigiks. On tõsi, et erinevalt paljudest teistest postkommunistlikest maadest õnnestus meil kehtestada demokraatia ning suhteliselt lühikese ajaga saavutada poliitiline ja majanduslik stabiilsus. Võrreldes Kolmanda Maailmaga ning ka paljude Ida-Euroopa riikidega on Eestis märksa vähem vaesust, vägivalda ja ebakindlust tuleviku ees.
Ent kuidas saame rääkida edust, kui oleme selle suhtelise heaolu eest maksnud väga kõrget hinda? Kuna Balti riikide majandusreformid olid väga radikaalsed, põhjustasid need ka rängemaid sotsiaalseid tagajärgi kui näiteks Poolas, Tšehhis või Ungaris. Eestis vähenes sündimus 1990. aastatel drastiliselt, meeste keskmine eluiga langes 61 eluaastani, hüppeliselt tõusis enesetappude ja alkoholisurmade arv.
Ent vast veelgi suuremat kahju on meil teinud mõtteviis, mis nonde reformide ajal ühiskonnas juurduma hakkas. Kuna igaüks olevat oma õnne sepp, polevat vaja pead murda, kuidas teine inimene omadega hakkama saab. Mitte niivõrd poliitikute hoolimatus, kuivõrd valijate soovimatus kõrgemaid makse maksta on põhjuseks, miks näiteks päästjatele ja lasteaiaõpetajatele ei maksta õiglast palka ning pensionäridel on raske ots otsaga kokku tulla.
Meil on kristlasigi, kes tsiteerivad Margaret Thatcherit ning leiavad, et vaba turg tagavat ressursside õiglase jagamise. See näib olevat vastuolus Piibli üleskutsetega rikkuse vabatahtlikuks ümberjaotamiseks.
Tasub meenutada, et mitte ainult sotsiaaldemokraatlik ideoloogia, vaid ka katoliku kiriku sotsiaaldoktriin ja kristlik-demokraatlikud parteid on olnud euroopaliku heaoluriigi loomise taga. Ning mitte ainult praegune paavst, vaid paljud teisedki mõjukad kirikutegelased on kritiseerinud kasumiahnust ning astunud välja vaeste ja rõhutute kaitseks. EELK on sotsiaalse õigluse ja solidaarsuse teemadel aga suhteliselt vähe sõna võtnud.
Ent kas ta üldse peakski? Võib-olla mitte, sest ega kiriku asi ole mittekristlastest enamikule moraali lugeda, kuidas nad elama või ühiskondlikke suhteid korraldama peaksid. Kuid kristlik kogukond ei tohiks muganduda üldiste arusaamadega, vaid peaks meelde tuletama, mida Piiblil rikkuse, vaesuse ja ligimesearmastuse kohta öelda on. Ehk kunagi jõuame siis niikaugele, et algkoguduse kombel pole ka meie kogudustes vaeseid inimesi. Aga alustada võiks sellestki, et tõsiselt pingutada kõigile hingekarjastele äraelamist tagava palga maksmise nimel …

 

 

 

 

Rain Soosaar,
Eesti Kiriku reporter