Armasta – ennast!

Armasta Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma meelest, ja ligimest nagu iseennast – selline on lühikokkuvõte Jumala pühadest käskudest inimestele. See käsk kohustab inimest armastama ka iseennast, sest mida suurem on inimese armastus iseenda vastu, seda suurem on see siis ka ligimese vastu. Ligimest nagu iseennast.
See võib tunduda paradoksaalne, ent see on tõsi, et inimese suurim õnnetus või viga siin maa peal on see, et ta ei armasta iseennast. Ennast armastada – see ei tähenda ennast täis olemist, oma huvide teiste huvidest kõrgemale seadmist, halastamatult omakasu tagaajamist, teiste ärakasutamist, vägivaldset kohtlemist, ja nii edasi.
Armastada ennast tähendab eelkõige hoida ennast kõige eest, mis meid võib rikkuda, meile haiget teha, meid Loojast (ja loomulikkusest) lahutada. Kõik see, mis ma siin üles lugesin, rikub, lõhub, hävitab inimest ning lahutab ta Loojast. Inimene, kes teeb oma ligimesele kurja, sooritab järkjärgulist enesetappu.
Nagu igal taevakehal on oma kiirgus, mida me pimedal taeval näha võime, nii on mingi kiirgus ka inimestel, ehkki me seda nähtava valgusena inimese ümber ei taju. Ma usun, et tunneme seda ometi kuidagi – kas mingi soojusena, osavõtlikkusena, siirusena, meeldivusena, sarmina, vaimu või hinge särana. Kui keegi meisse midagi head on suutnud istutada, meie hingesse rahu anda, siis oleme sellest kiirgusest osa saanud.
Inimest võiks mingis mõttes nimetada külvajaks. Terve elu ta külvab mingeid seemneid, kasvatab taimi, kitkub oma peenardelt välja need võrsed, mis talle ei meeldi või mida ta kasutuiks peab, kastab ning väetab oma külvatud seemnetest võrsuvaid taimi – ja lõikab oma töö vilja.
Samas oleme ka nagu põllumaa teiste külvatud seemnete jaoks – sest kõik me külvame mingeid seemneid, kes teadlikult, kes teadmatult. Nii nagu mesilane kannab õietolmu ühelt õielt teisele, ise seda teadmata, nii meiegi külvame kas häid või halbu seemneid teistesse inimestesse, meie omavahelistesse suhetesse, vahel koguni tulevastele põlvedele õnnistuseks või needuseks …
Trükikunsti leiutamine tegi võimalikuks igasuguste mõtete ja ideede säilitamise ja levitamise üle oma aja ja koha. Inimesele antud universaalne tarkus ei tarvitse enam minna koos temaga hauda, me võime lugeda mitu sajandit tagasi elanud tarkade õpetusi ja neid edasi anda oma lastele.
Kõik, mida me mõtleme, mida vastu võtame sellest maailmast, kujundab meie hinge ja vaimu ning lõppkokkuvõttes koguni meie välimust. Inimene, kes ei usu headuse olemasolusse, kes ei ole kunagi kedagi armastanud ega kellestki peale iseenda õieti hoolinud, muutub inetuks ja külmaks.
Ärgem võtkem puhta kullana kõike, mida meile räägivad inimesed, mida meile räägib ajalugu. Kaalugem seda mõne universaalse tarkusekirjanduse valgusel. Kaalugem seda oma südamehääle vaekausil.
Inimese elu jääb igavesti muinasjutuks, mida me täielikult mõista ega valitseda ei suuda. Meie ülesanne on teha valik, kas võtame sellest vastu hea või kurja poole. Kas me tahame liikuda ilu või inetuse suunas.
Iga meie tegu või soov või mõte on nagu seeme, mida me külvame, ja see tõotab meile tulevast lõikust, samalaadset, ent mitmekordselt suuremat meie külvatud seemnetest. Nii ka Jumala külvatud seemned, mis heasse mulda kukuvad, kannavad sajakordselt vilja, mis omakorda annab uut seemet.

 

 

 

 
Malle Pärn,
esseist