Isamaa tütarde ringis

Margit Nirgi, Haljala koguduse õpetaja: Lõppenud nädalavahetus eristus tavalisest seoses korp! Filiae Patriae 95. aastapäevaga, kuhu taasasutajana kuulun.
Sõitsin Tartusse juba reedel ja võtsin laupäeval osa mitmest üritusest. Hommik algas Jaani kirikus armulauaga jumalateenistusega, kus teenisin koos kaasvilistlase õp Kerstin Kasega. Jutluses meenutasin kümne noore naise südikust, kes 95 aastat tagasi vastukaaluks meesüliõpilasorganisatsioonidele otsustasid asutada naiskorporatsiooni, millele valiti ladinakeelne nimi, tõlkes ’isamaa tütred’.
Mälestasime teenistusel neid filia’id, keda nõukogude võim vägivaldselt Siberisse saatis. Ka rasketes oludes säilitati usk, väärikus ja vastastikune austus. Kutsusin kirikulisi mõtlema ühisosast, mis tänaseid filia’id ühendab organisatsiooni asutajatega. Nimetasin, et me kõik oleme veel eelmisest sajandist, aga õige pea saame kokku 21. sajandil sündinud üliõpilastega, uute filia’tega. Küsisin, kas saame hakkama selles kiiresti muutuvas maailmas, kuhu meid elama on lubatud.
Ülikooli aulas toimunud aktusel pidasin ettekande Johan Kõpust piiskopiks ja ülikooli rektoriks oldud ajal, koostasin selle Kõpu avaldamata päevaraamatuid kasutades.
Meenutasin, et kuulsin Kõpust esimest korda 1977 UI õppejõududelt, kes olid ülikoolis käinud rektor Kõpu ajal. Meeldejäävaim lugu oli sellest, kuidas rektor Kõpp vestles ülikooli fuajees üliõpilastega, kellele see oli suur au. Kui ruumi sisenes teenija, käes küttepuudega ämber, katkestas rektor vabandades vestluse, et avada teenijale uks. See oli valutu valus käitumise õpetus, mille vanad mehed legendiks rääkisid.
Toona ei teadnud ma aimata, et kord Kõpu jälgedes Laiuse pastoriks saan, saati seda, et Uppsala eesti kogudus otsustas Laiuse kogudusele kinkida Kõpu talaari, mis minu initsiatiivil edasi kingiti ülikooli muuseumile.
Laupäeva õhtul Haljalasse tagasi jõudnud, kohtusin kiriku rõdu taastavate restauraatoritega. Pühapäeval teenisin jumalateenistusel Haljala kirikus.