Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Usuteadusliku Ajakirja erinumber algkristlusest

/ Autor: / Rubriik: Teoloogia / Number:  /

Grandi kogumikHiljuti EELK Usuteaduse Insti­tuudis esitletud Usu­­teadusliku Ajakirja erinumbri artiklite auto­ri­teks on prof dr Randar Tasmuth, dr Urmas Nõm­mik, dr Elo Süld, mag Ergo Naab ja allakirjutanu.

Nõmmik vaatleb oma artiklis Iiobi raamatu lõpukõnet. Ii 29 esineb Iiob kui kuningas, kes vaatab tagasi ajale, mil ta oli oma õiglase käitumise ja va­ga­duse tõttu ühiskonnas lugu­peetud. Sellele vastandub Ii 30, kus kuningas räägib oma hü­­jatusest, haigusest ja talle ko­gukonna poolt osaks saanud vas­tuhakust.
Ii 30 kinnitab kuningas, et ta on kõigele vaatama süütu. Nõmmik väidab, et nimetatud peatükid on Iiobi raamatusse lisatud hiljem, teksti redigeerimise käigus, eristuvad selgelt raamatu muudest kõnedest ning vastanduvad raamatus leiduvale tendentsile pidada valitsejat kui sellist põhimõtteliselt rikutuks.
Tasmuth keskendub Pauluse käsitlusele inime­sest. Esimeses artiklis vaatleb ta metafoori inimese ihust kui templist. Ta leiab, et metafoori taustaks on nii usk Jeruusalemma temp­lisse kui erilisse paika, kus viibib Jumal, kui ka antiik­religioonile üldiselt omane arusaam templist kui pühast, st Jumalale kuuluvast paigast.
Nagu tempel, nii on püha ka inimese ihu, mis on otsekui vahelüli templi ja «sisemise inimese vahel». Viimast mõistet käsitleb Tasmuth oma teises artiklis. «Seesmist inimest» mainitakse vaid 2Kr 4:16 ja Rm 7:22. On tähelepanuväärne, et kuigi «seesmisele inimesele» vas­tan­duv «väline inimene» on samane ihuga, ei ole seesmine inimene samane ei ihu ega hingega.
«Seesmine inimene» on pidevalt uuenev ning ta on osa Kristuse kaudu sündinud uuest loodust. Kuigi «seesmisele inimesele» võib leida teatud paralleele Platoni ja Aleksandria Philoni filosoofiast, on käsitlus sellest kujul, nagu seda esindab Paulus, tema teoloogiline uuslooming.
Vana ja uue, traditsiooni ja uusloomingu suhteid vaagib ka allakirjutanu artik­kel Mithrase kultusest. Ühest küljest on Mit(h)ra vana indoeuroopa jumalus, keda austati nii Indias kui ka Iraanis, teisest küljest näeme me Mithrase kultuses, mille levik Rooma riigis algas ajal, millest pärineb suur osa Uue Testamendi kirjutistest (1. saj lõpust), jooni, mida me varasemas Mithra kultuses ei kohta.
Käesoleva artikli autor jõuab järeldusele, et Mithrase kultuse näol on tegemist religioosse uusloominguga, milles on väga vähe varase­matest pärimustest laenatut. Vastupidiselt praegu laialt levinud seisukohale väidab aga artikli autor, et jumaluse kuju teatud joonte näol (näiteks tema seos päikese ja lepingutega) on järjepidevus varasema traditsiooniga siiski olemas.
Naab käsitleb Pauluse kuulutust postkolonialistliku teooria valguses. Pauluse elu ja tegevus pakub selleks mitmeid pidepunkte: ta kuu­lus roomlaste poolt oku­peeritud rahva (juutide) hulka, kuulutas apoliitilist sõnumit Jumala kuningriigist maailmas, kus seda sõnumit võidi tõlgendada poliitiliselt, jne. Siiski ei tohiks aga Pau­luse sõnumit näha vaid konfrontatsioonis Rooma im­pe­riaalse ideoloogiaga, nagu seda osa uurijaid on teinud.
Süld käsitleb Paulust ja Muhammadi ning näeb neis sarnasusi – nende kutsu­mis­lood on sarnased ja sarnane on nende eneseteadvus (mõ­lemad tunnevad end Jumala poolt tema sõnumi edastamiseks väljavalituna). Kindlasti ei ole Muhammad püüdnud matkida apostel Paulust, ent tõenäoliselt seletab nende sarnasusi ühine vanatestamentlik-judaistlik taust, mis on võrsunud proh­vetlikust traditsioonist.
Jaan Lahe,
teoloogiadoktor