Pidupäeva ettevalmistused

Saabuv suvi toob endaga kaasa EELK kirikupäeva ja vaimuliku laulupeo «Maarjamaa – Isa maa». Suursugune kiriku pidupäev leiab aset üle viie aasta Tartus, sel korral 3.–5. juulil. Praegu on käsil kibekiire ettevalmistuste aeg, iga päev ja tund viivad pidupäevale lähemale ja kohustavad ettehoolduseks.
Kujutame ette, et läheneb meile armsa pereliikme oluline juubelisünnipäev. Ka sel juhul alustaksime varakult ettevalmistustega. Saadaksime välja kutsed, otsiksime ja broneeriksime peo läbiviimise koha, arvestaksime külaliste arvu ja liikumisega, korraldaksime istekohad, menüü, toidu jagamise.
Sünnipäeva kunstiline juht ja tegevuste läbiviijad kooskõlastavad tseremoonia, leppides kokku ajakava ja võimalikud nihked. Ära ei saa unustada sedagi, et külalistele tuleb võimaldada ka vaba aega ning meelepäraseid tegevusi sellel ajal. Kindlasti on arukas võtta arvesse võimalikku ilma muutumist ning ette näha riske, mis rikuksid tuju. Unustada ei saa riietust ega päeva sümboolikat …
Aga kuidas jääb muusikaga? Loomulikult tuleb ka see, kuid küsimus on, kuidas: kas külalised musitseerivad ise või tuleb muusika sisse osta.
Kurb ja väga silmakirjalik tundub mulle selline sünnipäevapidu, kus külalised keelduvad laulmast, tuues näiteks selliseid vabandusi: mul polnud aega laule õppida; ma ei julge või ei oska väga hästi laulda, las laulavad teised; maksan hästi professionaalidele, las nemad laulavad või paneme sünnipäevalaulu lindilt mängima, nii on valjem ja meeleolukam. Lugupidamatu mulje jätab ka külaline, kes laule tundmata suure suuga lauljate ridadesse kipub või vaikselt seistes kõiges kõrvallauljatele toetub.
Praegu toimuvad laulupeo eelproovid üle Eesti. Sajad ja sajad inimesed on väga palju panustanud, et kooriproovides laule õpetada ja õppida ning siis ühendkoori proovidest osa võtma minna. Ära ole sina kiriku pidupäeval selline «külaline», kes pidevalt vabandusi leides proovidesse ei jõudnud või koorijuhi silmist sõna lausumata kadus, et siis ühtäkki laulupeol välja ilmuda!
Seisin kord kaunil kevadhommikul Tartu bussipeatuses ja mõttes hakkas helisema lauluviis: «Tuhandeil keelil, oh kui võiksin, ma Jumalat siin ülista …» Bussipeatuse taga sai lauldud algul mõttes, siis vaikselt ümisedes, kuni buss tuli. Rahva seas jäin vakka ja käitusin kombeka reisijana. Bussist välja astudes ja tänavat mõõtes võis vaikselt edasi ümiseda, kuni jõudsin hinge läbiva ängistava tõdemuseni: «… kuid nõrk mu tänu, vilets kiitus!»
Kui suurt tänu me võlgneme üksteisele, et juba siin maa peal mõneks lühikeseks viivuks vaimulike laulupidude ajal hakkab üksikinimese ümisev tänu ja nõrguke kiituseviis kõlama tuhandeil keelil ja üheskoos orkestriga! Kas me ei peaks vaimulikuks laulupeoks seetõttu end ka vaimulikult ette valmistama?
Usun, et väheoluline on, kas laulud on kerged või rasked või mitu minu ja mitu sinu lemmiklaulu on kavas, kas päike paistab või mitte, kas sõpru on ümberringi palju või juhtud päris üksi võõraste keskele laulma.
See ongi ju kirikupäevade mõte: kokku tulla vaimu sunnil, et üheskoos lugeda ja laulda palveid ning kiituseviise Jumalale. Kõigi inimlike piirangute, haiguste, tüli, kaduvuse ja maisuse kiuste.

 

 

 

 
Anna Humal,
Tartu praostkonna muusikasekretär