Aeg on risti löödud

Universumi tekkimisega hakkas tiksuma aeg. Me mõõdame universumi ajalugu ajas, me mõõdame maailma ajalugu ajas ja inimese elu sünnist surmani on ajalik. Aeg sööb meid, me vananeme ja lõpuks variseme. Ja nii on kõigega, mis elab, ka kaljud murenevad. Miski ei ole püsiv siin maailmas.
Oleme vangis, Maa on vangla. Seepärast on rõõmus hetk, kui lõpuks sputnik pääses Maa gravitatsioonijõust ning esimesed inimesed Kuul olid meie saadikud siit vangikongist. Meie olukord on kurb. Ja kurvemaks läheb, mida rohkem on maailmas vaenu ja sõdu, kisklemist ja riidu, keskkonna hävitamist, looduse, mille osad me oleme – jah, ajalikud põrmlased.
Universumi ajaloos oli imeline hetk – taevast tuli meile Päästja – Jeesus Kristus – Jumal. Igavikust tulnud Jumal tuli ajalike olendite juurde, võttis inimese kuju. Ta tuli meid päästma maailma vanglast, pakkuma igavest elu. Meile, surelikele, pakkus ta surematust. Miski ei jäänud enam endiseks. Kõik muutus, kõik. Sest oli toimunud midagi täiesti uut.
Inimpõlved tulid ja läksid, Sumeris on kirjas Kuningate raamatus, et jumalad tuli taevast, kuid me ei tea, kas nad päästsid inimkonna surmapõlvest. Kuid Jeesus tuli, oli maa peal ja on ka praegu taevas.
Ka inimese kõne kulgeb ajas. Et saada osa igavikust, peab vaikima, ka sisemise dialoogi ja monoloogi lõpetama. Seepärast on õigeusu kirikus suur skeema, kus nunnad-mungad lähevad lõplikusse vaikimisse.
Jeesus rääkis, kuid ta ei öelnud ühtegi tühja sõna, kõik tema sõnad ja mõistujutud näitavad teed välja igavesse ellu. Kindlasti ei ole see igavene elu selline elu, nagu me praegu elame, igaveses elus pole sündi ega surma, pole vanadust ega kannatusi. Igavene elu on täiesti teistsugune kui meie elu praegu.
Ka budismis räägitakse «elust», kus pole sündi ega surma, ja taoismis taotletakse surematust. Jah, Jeesus hävitas surma oma ülestõusmisega ja ka kurat on kaotanud oma väe, sest ta tegutseb ajas. Kuid Jee­sus avas meile igaviku uksed, see on see kitsas värav, millest peame läbi minema, et saada õndsaks.
Kõik siinpoolne on risti löödud, kuulutatud surnuks. Kuidas nii? Sest nüüd peame vaatama elu ja ajalugu sub specie aeternitatis (igaviku vaatekohast – toim.) – ükski asi ei kuulu enam kaduvasse maailma, sest AEG ON RISTI LÖÖDUD! Aeg suri koos Kristusega ja nüüd on uus taevas ja maa, mis ei ole enam siit maailmast, ja ka meie ei kuulu enam siia maailma, meid on sellest maailmast välja tõstetud, surma ja sündi enam ei ole, on igavene Igavik.
Aeg on risti löödud! Aeg on surnud! On ainult igavene elu ja taevariik. Ja me käime uues «elus», igaveses elus, selle kogemine vabastab meid kõigist koormaist. Oleme tõeliselt vabad, meid ei seo rahvus, riik, keel, ei keegi, me kõnnime Uuel Maal, PÜHA MAAL, rõõmsatena, sest Jeesus on meie vanglamüürid lõhkunud. Lõpmatus on meie sees ja me ei ole enam ajalikud, sest aeg on surnud, me oleme jumalad, kes enam ei sure.
Jaan Tooming,
lavastaja