Miks kardetakse fundamentalismi?

Viimasel ajal on korduvalt kerkinud nn fundamentalismiküsimus, mida on selgitanud ka saksa jesuiiditeoloog Christoph Wrembek oma artiklis «Mis on fundamentalism?» (Kirik & Teoloogia 1.8.2014: http://kjt.ee/2014/08/mis-on-fundamentalism/ ). Fundamentalismi all mõeldakse radikaalset teoloogilist konservatiivsust, millega vastandutakse moodsale liberaalsele maailmale (kristluses, juutluses, islamis jne).
Wrembek nimetab fundamentalismi moodsa aja haiguseks, mis näitab, «kust meie ühiskond on haige». Fundamentalism sisaldab ka «teatud tõde», rõhutades pühadust ja usu vundamente. Kuid tema palju suuremaks puuduseks on kartus teadusliku tõe ja avaliku arutluse ees, mis ei ole «teoloogiline probleem, vaid inimpsüühika probleem, inimese kindluse otsimine».
Ta vastandub kiiretele muutustele vanaaegse maailmapildiga: «Fundamentalism kardab sisulisi argumente, ta eelistab autoriteeti, «jumalikku ilmutust» või õigemini seda, mida ta selleks peab. Kristluses on selleks Piibel.» Kuid «tõe otsimise juurde kuuluvad alati teadus, diskussioon, dialoog, otsimine ja küsimine, ebakindluse talumine – vastasel korral vahetatakse oma hirmud ja arvamused ära jumaliku ilmutusega».

Õigupoolest paigutab Wrembek fundamentalismi alla kogu nn traditsioonilise kristluse, sest ta kritiseerib fundamentalismi püüdu eelistada piibellikku «dualistlikku maailmapilti. Pluralism tundub talle jumalavastane, tõde on vaid üks», nagu on kehtinud kristluses.
«Fundamentalistid näevad ennast «püha jäägina»», nagu Piiblis kirjeldatakse usklike hulka maailma-ajastu lõpul. Kui aga Wrembek väidab, et fundamentalistid on enda arvates «viimased «õiged»», mis annab neile «õnne- ja tähtsusetunde» omaette «perekonnas» ning et nad koguni Piiblit ei kasuta mitte originaalkeeles, vaid enda «tõlkes», soovides «teistele lõplikku ja võimalikult ränka karistust», siis kirjeldab ta perifeerseid positsioone, mida esindab vähemik.
Wrembek, nagu teisedki fundamentalismi arvustajad, ei märka, et tõstes teaduse mõõdupuuks ka usu üle, asutakse kristluse modifitseerimise teele, allutades tema moodsale maailmapildile, mis kaldub olema naturalistlik, materialistlik, panteistlik või deistlik.
Moodsas teoloogias on eitatud piibellikku dualismi, st üleloomulikku ja loomulikku, Jumalat ja loodut (sh kuradit) eraldi sfääridena. Et aga endiselt üritatakse jaatada Jumala ja teispoolsuse olemasolu, mis jääb väljapoole inimpsüühikat, siis on dualismi eitus ainult fraas, sest vastanduvad pooled mingil moel ikkagi säilivad.
Miks ei märgata, et praegus­aja «traditsiooniline kristlus» tunneb samuti probleemi, et vanaaegset lihtsat dualismi ei ole kerge siduda tänapäevase maailmapildiga, ja otsib selleks kohaseid vahendeid?

Märkamatult kutsub Wrembek üles liikuma kristlusest mõnda uude usundifaasi, kui ta esitab eeskujuna, et «Jeesus oli oma ülesastumisega Palestiinas Moosese seaduseusundisse toonud palju rohkem rahutust» kui meieaegsed teoloogilised uuendused kiriklikku kristlusse.
Siin ju vihjatakse, et meil tuleb Jeesuse õpetusega käituda samuti, nagu tema talitas variseride omaga – või kui ta lükkas ümber rahavahetajate lauad. Kui me aga hakkame Jeesuse õpetust «uuendama» teadusliku maailmavaate alusel (sakslaste usuks on enamasti nn valgustus, mille nad seavad mõõdupuuks Kristuse ja isegi Lutheri üle), siis ei jää klassikalisest pildist, et Jumal on saanud oma Pojas inimeseks, enam palju järele. Siis tuleks valmis olla, et kristlust hakkab ületama mingi uus ja täiuslikum usundilooline faas.
Miks mõningaid inimesi ärritavad pidevalt fundamentalistid? Wrembek lisab nende kohta, et nad kalduvad fanatismi, vaenlaseotsimisse, getostumisse, moraalsesse rigo­rismi, juhikultusse, arengu eitamisse ja vaimse vangla loomisele, jäädes autoriteetidele tuginevate argumentidega «lapselikule tasemele».
Pean tunnistama, et ma isiklikult ei tunne vist ühtegi niisugust. Kas Eestis on sadatki sellist inimest? Keda ohustavad aga traditsioonilised kirikukristlased, seda enam, et «eesrindlaste» arvates pühib ajalugu nad varsti oma teelt? (Ajalugu tegi küll hiljuti trikke ja pühkis hoopis sotsialistlikud seltsimehed rajalt.)

Mulle tundub, et fundamentalismivastasuse põhjuseks on hirm. Kõigepealt kartus müütide ja pettekujutluste ees – illusioonide vürstiks on peetud saatanat, seega alateadlik hirm kuradi ees. (Levinud raevusõnad fundamentalismi ohtlikkuse aadressil meenutavad üsnagi nõiajahti.)
Aga ka hirm Jumala ees, kes vahest siiski sai inimeseks, päriselt, objektiivselt, mistõttu Jeesus kui jumalinimene ning tema ülestõusmine ei põhinegi «inimese projektsioonil» (mida Feuerbachi jüngrid peavad sellegipoolest inimelu mõtestamisele kasulikuks müüdiks ehk sümboliks), vaid on ajalooline ja looduslik fakt.
Mulle meeldib selline Chris­toph Wrembek, nagu ta ilmutas end oma teostes jõulude ja kolmekuningapäeva kohta, tuues välja ajaloolise tausta. Sümpaatne on ka tema osutus Jeesusele, et puud tuntakse tema viljast. Minu mulje järgi on aga just fundamentalistidele vastanduv suund lakanud kandmast üldse mistahes vilju, jättes läänemaailmas järele tühja maa.
Nagu Wrembek vihjab ateistlikule fundamentalismile, leidub sarnast teoloogiaski. Kõndigem aga meie Issanda sirgeid teid, jätkem vanatühja äärmuslikud rajad!

 

 

 

 
Arne Hiob,
teoloogiadoktor