Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas

3.

(Algus EK nr 3, 17.01.2007)

Veel üheks näiteks sellest, kuidas EKOE saab EELK jaoks kogetavaks, on suhe Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kirikuga, kes on üks kolmest EELK partnerkirikust. Suhe selle unieeritud kirikuga on 2001. aastal sõlmitud leppe kohaselt oma teoloogilises iseloomus määratletud just Leuenbergi Konkordiaga. Aga nimetada võiks siinkohal ka mitme EELK koguduse sõprussidemeid evangeelsete kogudustega Saksamaal, mille raamiks on taas EKOE.

Üks järjest olulisem «koht», kus EKOE saab kogetavaks EELK liikmete jaoks, on seotud Euroopas ringiliikumisega ning õppimise või töötamise eesmärgil elamisega paikades, kus luterlikke (või ka anglikaani) kirikuid ei ole üldse või ei ole piisavalt lähedal. Selliseid piirkondi on Euroopas päris palju. Niisiis, EKOEs on võimalik Eesti luterlasel täie vastutustundega osaleda nt Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku või mõne muu EKOE kiriku koguduseelus, arvestades selle kiriku selget vahekorda EELKga.

Sama kehtib aga ka vastupidi. Mujalt Euroopast Eestisse tulnud reformeeritud ja unieeritud kristlastel on võimalik rahuliku südamega liituda koguduseeluga EELKs.

EKOEga ühenduses on oluline pidada silmas, et enamik EKOE kirikuid on oma maal vähemuskirikud (osa neist on diasporaa-kirikud). Ehkki EELK on ajalooliselt nn enamuskirik, on ka tänane EELK oma ühiskondlikku konteksti arvestades vähemuskirik. Selles suhtes on EELK olukord hoopis sarnasem enamike EKOE kirikute olukorraga kui nt luterlike kirikute omaga Soomes, Rootsis või Inglise Kiriku omaga.

Samas on EELKga ühenduses eripärane (aga ka see kehtib siiski mitme endise nn Ida-bloki EKOE kiriku kohta), et elatakse ühiskonnas, milles enamiku moodustavad inimesed, kes on üldse kaotanud sideme kirikuga.

Nõnda on Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas EELKs kindlasti kogetav solidaarsuse kaudu meile konfessionaalselt lähedaste kirikutega, kes elavad keerulistes olukordades. Ühtlasi lisandub aga vastutuse kogemine selle ees, milline on meie ühise eluruumi Euroopa pale. Järjest vähem on võimalik piirduda suhtlemisel ja vahekorra selgitamisel ühe maa ühiskondlike ja poliitiliste institutsioonidega.

EKOE kätkeb siin potentsiaali ka EELK jaoks, evangeelsete kirikute häälte kokkukogumise, ühendamise ning Euroopa ruumis kuuldavamalt esitamise osas. Niisiis, EKOE on kogetav ühise tunnistamise ja teenimise kaudu Euroopa avalikkuses, mis üha enam tingib meie elu ka Eestis ja EELKs (vrd nt ELi põhiseaduse preambula ning Jumalale ja kristlusele viitamise küsimust).

EKOE kujutab endast ühendatud jõudu ka kõrgetasemelise teoloogilise töö, oleviku diagnostika jne osas. Arvestades inimjõudude piiratust enamikes EKOE kirikutes, on olemasolevate jõudude ühendamise ja üksteise toetamise võimalus kindlasti suur rikkus. Aga ka nn suurte kirikute jaoks on oluline, et tegutsemine oleks ühine ja töösse kaasataks erinevate kogemuste ja taustadega kirikud.

Nõnda on EKOEs tähtsal kohal otsida ühises tegevuses tasakaalu väiksemate ja suuremate kirikute vahel, erinevate regioonide kirikute vahel jne. Suurematel kirikutel on süvenenud teadlikkus vajadusest osaduse nimel ennast piirata. Ka nende valmidus selleks on viimastel aastatel kasvanud.

Üheks märgiks selles suunas on asjaolu, et EKOE keskus on alates käesoleva aasta algusest ühe EKOE vähemuskiriku hoole all. 20 aastat Berliinis paiknenud kantselei, mida juhtis dr Wilhelm Hüffmeier unieeritud kirikust, asub nüüd Viinis ning seda juhib luterlasest peasekretär.

EKOE on reaalsus – ka EELK jaoks. Aga EKOE ei ole valmis. See, milline on evangeelse kristluse ja teoloogia pale homses Euroopas, sõltub otsustaval kombel sellest, milline on EKOE pale homses Euroopas. See, milline on EKOE pale homses Euroopas, kujundab aga seda, milline on homse Euroopa pale.

EKOE ise on näide sellest, kuidas üksmeel tsentraalses ei pea tähendama tasalülitamist ja uniformsust. Pigem tähendab üksmeel tsentraalses solidaarsust ja kaasvastutust. Ühisest jumalateenistusest väljakasvav solidaarsus erinevate vahel ja vastutus üksteise eest! Mis oleks, kui Euroopa pale oleks selline? Või vähemalt sisaldaks ka sellist joont? Ja kui Euroopa kujundaks nõnda – vähemalt ka selle joonega – maailma nägu?

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas väärib imeks nimetamist ning avab enneolematuid võimalusi ka EELK jaoks. Aga see on ühtlasi väljakutse ja vastutus. Ka EELK-le. Nagu öeldud, on EKOE ise kujunemises, see on ruum, kus üheskoos jumalateenistust pühitseda, üheskoos elada ja tegutseda, üheskoos küsida tõe kohta ning üksteist kritiseerida, üheskoos jõuda selgusele EKOE tuleviku osas. Sellest ruumist on võimalik distantseeruda, seda on võimalik aga ka seestpoolt kaasa kujundada.

On tõsiasi, et EKOEs on erinevaid seisukohti selles suhtes, milline EKOE peaks olema ning kus suunas tuleks liikuda. Käib selguse loomise ja üksmeele otsimise protsess. On märgata, et EKOE enesemõistmises on toimunud ja toimumas teatud nihked. Näitlikustada võib seda EKOE ja Porvoo osaduskonna najal. Just selles seoses oli Budapestis tajutav, et EKOEs vaadatakse tõesti lootusrikkalt ja huviga ka EELK poole.

Eriti meeldejäävalt avaldus see ühenduses EELK eelmise peapiiskopi Jaan Kiivitiga. Tema oli see persoon, kelle panust EKOEsse tõsteti 6. täiskogul nimeliselt esile võib-olla enim. Täiskogu pidulikul avajumalateenistusel mälestati Jaan Kiivitit ning meenutati lugupidamise ja tänuga tema tööd EKOE heaks.

Oma programmilises lõpparuandes kõneles EKOE kantseleid 20 aastat juhtinud vanaduspuhkusele siirduv dr Wilhelm Hüffmeier teda rõõmustavast, teda kurvastavast ning talle lootust andvast. Lootuse märgina nimetas peasekretär esimesel kohal ja nimeliselt ainsana Eesti luterliku kiriku peapiiskop Jaan Kiivitit ning tema aktiivset osalust nii Porvoo osaduskonnas kui EKOEs.

Hüffmeier, aga ka paljud teised rõhutasid lootustandvana asjaolu, et Porvoo osaduskonda kuuluv Norra luterlik kirik on liitunud EKOEga (2001) ja asunud aktiivselt selle tegevuses osalema. Kui oluliseks ja EKOE tuleviku jaoks tähtsaks Norra Kiriku sammu peetakse, näitab see, et üks Norra Kiriku delegaat, kes on ühtlasi kontaktisik Porvoo osaduskonnas, valiti EKOE presiidiumi liikmeks. Seega ametisse, mida Jaan Kiivit oli kandnud aastatel 1994–2001. EELK delegaat valiti EKOE nõukogu asendusliikmeks.

Nimetatud sai, et üheks tulevaste aastate teoloogiliste kõneluste peateemaks on «Amet, ordinatsioon ja episkopé», teema, mis on tähtsal kohal Porvoo ühisavalduses. Neile õpetuskõnelustele otsustati külalisena kutsuda ka anglikaanide esindaja.

Kuigi Rootsi ja Soome luterlik kirik on algusest peale osalenud elavalt EKOE töös (nt vaatlejatena õpetuskõnelustel ja täiskogudel, aga ka EKOE tõhusate finantseerijatena), ei ole nad seni LKd alla kirjutanud. EKOEs on tajutav lootus, et EELK ja Norra Kirik, «sildadena» EKOE ja Porvoo osaduskonna vahel, aitavad kaasa kahe osaduskonna vahekorra selgitamisele. Et nad aitavad kaasa EKOE suhtlemisele nii luterlike kirikutega, kes ei ole EKOEs, kui ka anglikaani kirikutega.

Peapiiskop Jaan Kiivitit tõsteti 6. täiskogul esile just ka seetõttu, et temas nähti seda lootust täituvat. Tema kaudu oli EELK sillaks kahe osaduskonna vahel. Ka Inglise kirikut külalisena esindanud õp dr Jeremy Morris’i ametliku tervituskõne esimesed sõnad olid selles suhtes kõnekad. Viidates ühele eelkõnelejale, kes oli rääkinud protestantidest ja nende suhtest anglikaanidega, kinnitas ta võluvalt ja huumoriga, milles ei puudu tõde: «Ka meie, anglikaanid, oleme protestandid! Me ei usu õigeksmõistmist piiskoppide kaudu!»

EKOE ja Porvoo osaduskonna suhtest

Tõepoolest, Porvoo ja Leuenbergi kirikuteosaduse erinevus ei seisne selles, et üks on evangeelne ja teine mitte. Küll aga selles, et Leuenbergi Konkordia asetab rõhu kiriku algusele ja alusele – evangeeliumile Jeesusest Kristusest – ning üksnes markeerib põhijoontes võimaluste ruumi kiriku kujuks ja kujundamiseks, Porvoo ühisavaldus artikuleerib aga lähemalt, kuidas osalevad kirikud näevad alusele vastavat kuju.

See selge rõhu asetamine alusele ja lättele ei ole aga LK nõrkus, vaid tugevus, mis on võimaldanud nii paljudel Euroopa kirikutel üksteist kirikutena tunnustada ja avanud uued võimalused kõneluseks ja koostööks. Leuenbergi kirikuteosadust ongi küllap iseloomustanud polütsentrilisus, dünaamika heas mõttes, erinevatel tasanditel ja erinevates seostes kohtumine ja koos töötamine.

Üheskoos on väga erinevate ühiskondlike ja kiriklike taustade ja saamislugudega kirikud. Mitmesugused faktorid – geograafilised, keelelised, ühiskondlik-poliitilised, ajaloolised, õiguslikud, majanduslikud jne, seega kaugeltki mitte ainult teoloogilised – tingivad loomulikult, et kirikutevaheline sõprus ja lähedus on erineva intensiivsusega. Ka on nõnda, et erinevate küsimuste puhul (spiritualiteet, liturgia, kirikukord, kristlik eetos, ka doktriin jne) ollakse osades lähedasemad ühtedega, teistes teistega.

LK on epohhaalne, kuna suutis tähelepanu asetamisega kiriku lättele ja keskmele lasta neil kirikutel näha, et nad on oma lättele – nii nagu seda tunnistavad nende õpetusalused – truud just siis, kui nad üksteist vastastikku kirikutena tunnustavad. See vastastikune jah-ütlemine on midagi, mille eest võime olla Jumalale tänulikud.

LK relativiseerib nõnda kiriku kuju küsimuse, sest teadvustab, et erinevad kujud võivad olla erinevates olukordades ja erinevatel aegadel asjakohased. Samas ei tähenda see relativiseerimine aga mitte kuju suvaliseks muutmist, vaid selle suhestamist alusega: võimalike kujude paljusele seab piirid vastavus alusele.

Küllap on nõnda, et igal EKOE kirikul – nagu igal kristlaselgi – on põhjust igapäevaseks meelparanduseks. Ka siin väljendub LK tugevus: kirikud, tunnustades oma ühe ja ainsa lättena evangeeliumi Jeesusest Kristusest, ütlevad ühtlasi selgesti välja, kelle poole nad oma elus – väljakutsetes ja konfliktides, õnnestumistes ja tagasilöökides – pöörduvad. Tunnistades oma toimimise ja kujundamise alust, teevad nad nähtavaks ruumi, kus Jumala Sõna ise meid kujundab ja kasvatab, kinnitab ja korrigeerib.

Niisiis, isegi kui üksikud kirikud on üksteise korra ja kuju suhtes kahtlevad ja skeptilised, siis, jaatades ühist alust ja keset, võivad ka nemad asetada oma põhjendatud lootuse sellele, et Püha Vaim leiab tee, et juhtida meid «kõigesse tõesse». Selles usalduses ja lootuses on erinevused talutavad, talutavad armastuses ja kannatlikkuses.

Oikumeenia jaoks nii Euroopa kui ka globaalsel tasandil on oluline, et Porvoo ja Leuenbergi kirikuteosadusi ei nähtaks võistlevate ja võitlevatena. Nii ühel kui teisel pool on seda tehtud.

Kindlasti vajavad suhted edasist selgitamist. Pinged ja erimeelsused on osaliselt, võib-olla üsna olulisel määral tingitud ka erinevatest nn mitteteoloogilistest faktoritest (ajaloolistest, poliitilistest, majanduslikest, keelelistest, rahvuslikest jne). Ometi on EKOE-l suur potentsiaal. LK on osutunud instrumendiks, mille abil erinevate usutunnistuste ja kordadega kirikutel tunnustavad üksteist kirikutena ning astuvad kantsli- ja armulauaosadusse. Ühisest jumalateenistusest kasvab välja ühine tunnistamine ja teenimine.

Niisiis, deklareeritud üksmeel selles, millel kirik rajaneb ning selgesõnaliselt väljendatud veendumus allutada ja orienteerida kiriku kuju sellele alusele ja kriteeriumile, on teinud võimalikuks kirikuteosaduse, milles osalemist peavad asjakohaseks ka need kirikud, kes kuuluvad samaaegselt Porvoo osaduskonda, kus valitseb üksmeel ka selles suhtes, milline on konkreetsemalt kiriku asjakohane kuju, s.t rõõmusõnumi sõnas ja sakramendis teenimise ameti suhtes.

Thomas Andreas Põder, TÜ usuteaduskond, EELK delegaat EKOE 6. täiskogul

, TÜ usuteaduskond, EELK delegaat EKOE 6. täiskogul

(Lõpp.)