Meie kirik täna ja homme

Hetk on pinev: kohe antakse teada hääletamise tulemused ja kuulutatakse välja, kes on EELK aasta vaimulikud. Tort esiplaanil ootab lahtilõikamist ja jagamist.

22.–24. jaanuarini oli Pärnu lähistel asuv majutuspaik EELK vaimulike päralt, kes pidasid oma aastakokkutulekut. Kui eelmisel kolmel aastal vaagiti teemasid «Euroopa – meie ühine kodu» (2004), «Kirik ja teoloogia» (2005), «Kutsutud ja seatud» ( 2006), siis selle aasta juhtmõte «Meie kirik homme» suunas pilgud tulevikku – sisuline teravik oli suunatud EELK uuenevale liturgiale ning arengukavale.

Veel valiti ja austati aasta vaimulikke (viie kandidaadi seast valiti häälteenamusega Kullamaa, Piirsalu ja Varbla õp Ants Leedjärv ja Mustvee, Lohusuu, Maarja-Magdaleena ja Tartu Soome kogudust teeniv mag Eenok Haamer, keda ootab EELK toetusfondi kingitusena ees palverännak Pühale Maale) ning kuulati akadeemilisi loenguid (riitust religiooniloos tutvustas prof dr Tarmo Kulmar, luterlikest rõhuasetustest liturgia mõistmisel ja uuendamisel kõneles mag Marko Tiitus, külalisprofessor Soomest dr Heikki Kotila teema oli liturgiline teoloogia ning liturgilist uuendust oikumeenilises liikumises valgustas Tauno Teder).

Kui maa oli valge ja mõte selge

Vastates paljudele palvetele, oli Looja loodu just valge lumevaiba alla seadnud, kui autod erinevatest Eestimaa paikadest hingekarjaseid Valgeranda kokku tõid. Korraldajate hinnangul rohkem kui ühelgi varasemal aastal. Seda võiks võrrelda erinevate riikide valitsejate kokkutulekuga: iga kogudus, kes oma õpetaja või diakoni Audrusse lähetas, on kui riik riigis, oma eripära ja iseärasustega.

Sealt nad siis tulid, linnast ja maalt, Virust, Võrust, Viljandist, Tartust ja teistest EELK 12 praostkonnast, et ühiseid kogemusi, ideid ning katsumusi jagada. 220 EELK vaimulikust leidis aega, võimalust ja tahtmist konverentsile tulla 130 jumalasulast, kõik ei saanud kohale jääda küll kolmeks päevaks, aga umbes 110 ordineeritut esindas kirikut algusest lõpuni.

Andres Põder, kes ülemkarjasena omade keskel viibis, võis rahulolu tunda – vaimulike suurkvoorum oli koos väärilise esindatusega. Rahul said olla ka konverentsi juhatuse liikmed Marko Tiitus, assessor dr Ove Sander, Jaan Tammsalu, mag Vallo Ehasalu ja mag Katrin-Helena Melder: teatud riskiga võetud otsus koguneda varasemate aastate kahe päeva asemel kolmeks päevaks õigustas ennast igati, sest oli aega nii konstruktiivseteks mõttetalguteks, palveosaduseks kui lihtsalt omavaheliseks suhtlemiseks.

On arvata, et järgmistelgi aastatel järgitakse seda hüva kogemust. Seda enam, et tänu majutusfirma administratsiooni vastutulelikkusele, mis väljendus hinnasoodustuses, saadi veidi enam kui 100 000 kroonise eelarvega (kolm finantsallikat: EELK, osavõtumaksud ning kohapeal läbiviidud korjandus) kenasti hakkama.

Päevad täis kristlikku vaimsust

«Et me võiksime puude taga metsa näha,» soovis avakõnes konverentsi juhatuse esimees Marko Tiitus. Ta meenutas äsja elavate keskelt lahkunud Ülle Aaskivi, kes Eesti avalikkusele imponeeris oma julge sõnavõtuga riigikogus presidendivalimiste eel, kui ta koputas kodanikkonna südametunnistusele.

Parafraseerides Aaskivi, soovis Tiitus kokkutulnutele kirikumehelikku/-naiselikku mõtlemist, mõttele kaalu ja sõnale jõudu ning üle selle kristlikku ligimesearmastust. Vaatlejana kohalviibivale Eesti Kiriku esindajale jäi mulje, et koosolijad järgisid kõigiti avakõnes ülestõstetud põhimõtet: erinevalt mõnest varasemast aastast ei olnud sel konverentsil kuulda sõnakrõbedust, domineeris üksteisemõistmine ning rõõmus meel.

Hoolimata tõsistest teemadest, mis võinuks anda diskussiooni liigagi vürtsi, sest on raske eeldada sajaprotsendilist üksmeelt näiteks arengukava ning jumalateenistuse uuendustega seotud küsimustes. Ehk aitas vagurat meelt hoida fakt, et nimetatud teemad ei eeldanud kvoorumi konsensust: päevakord ei näinud ette valimist, teemad tõsteti üles ühiseks arutamiseks ning suunati jätkuprotsessi.

Samuti aitas luua ja hoidis positiivset fooni konverentsi juhatuse liikmete professionaalsus teotseda heade juhtidena: ühise meeskonnana olid nad igal pool kohal, lahendasid probleemid juba eos ning ei pannud paljuks lüüa kaasa erinevate «fraktsioonide koosolekutel».

Homne sõltub tänastest otsustest

Kõik kolm päeva said väärilise alguse armulauaga jumalateenistusel, kus sõna ja sakramenti jaganud vaimulikud kogesid enda ees kolleegidest kogudust. «See on vaimustav võimalus olla ühises palvemeeles,» kommenteeris vaimset kliimat Jaan Tammsalu, kelle kinnitusel leidsid ka korraldajad mahti sellest osa saada läbi üritusepäevade.

«Milline saab olema meie kirik homme, sõltub tänastest otsustest ja valikutest,» kinnitas Marko Tiitus konverentsi juhtmõtet esitledes. EELK-l, kes sel aastal tähistab 90 aasta möödumist Eesti luterliku kiriku iseseisvumisest, seisab lähitulevikus ees mitu olulist sündmust: ühelt poolt kiriku arengukava koostamine ja vastuvõtmine, teisalt liturgiareformi lõpuleviimine. Need protsessid puudutavad kogu kirikut, kõiki vaimulikke ja kogudusi. Sestap olid ka konverentsi sisulisteks kõrghetkedeks päevakorrapunktid, kus võeti teemaks just arengukava ja liturgilised uuendused.

Arengukava projekti tutvustas komisjoni liige Juhani Jaeger. Arengukava, mis kehtib aastani 2017, pakub pidet, kuidas ja mis suunas kirik peaks arenema, et õigustada endale võetud missiooni, ning kuidas edastada enda sõnumit inimestele arusaadavalt. Arengukava peab valmima sügiseseks kirikukogu istungjärguks, et raamdokument siis vastu võtta.

Agenda ehk kirikukäsiraamatu eelnõud tutvustasid liturgiakomisjoni liikmed, esimees assessor Tiit Salumäe, sekretär Peeter Paenurm ja peapiiskop Andres Põder. Eelnõusse suhtuti heatahtlikult, sisulisi vastuväiteid ei esitatud. Eelnõu edasise menetlemise käik on järgmine. Liturgiline komisjon vaatab läbi kogudustest saabunud parandusettepanekud (käsiraamatu I osa eelnõu kohta oodatakse neid 1. juuniks ning II osa kohta 1. septembriks) ning esitab korrigeeritud eelnõu piiskoplikule nõukogule, kes võtab seisukoha ning positiivse otsuse korral annab dokumendi Vaimulike Konverentsi 2008. aasta istungi päevakorda, heakskiidu korral on pädev selle vastu võtma samal aastal kogunev kirikukogu.