Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte…

Mõneti üllatuseks oli mulle see, kui teadvustasin ühel hetkel: vanaluterlikud dogmaatikud ja osalt luterlik teoloogia kuni tänapäevani on õpetanud, et väikelapsed ristitakse nende oma usu peale. See tähendab: on olemas ka nn lapseusk, mis on inimesel juba alates tema sünnist. Aga kuidas, kerkib õigustatud küsimus? Millega seda põhjendatakse?

Üsna ilmekaks avastuseks oli mulle ses suhtes üks Martin Lutheri jutlus, mille katkendi ka tõlkisin. Seal põhjendab ta, miks lapsi ei ristita mitte toetudes kiriku (nagu katoliikluses) ega ristivanemate usule (nagu hiljem protestantluses), vaid «et lapsed usuvad ise ja omavad omaenda usku ristimisel. Selle usu kutsub neis esile Jumal vaderite eestpalve kaudu ja seda seetõttu, kuna nad lapsi ristimisele toovad kristliku kiriku usus…

Lapsi ei ristita seega mitte ristivanemate ega kiriku usus. See on pigem nii, et vaderite ja kristlaskonna usk palub ja saavutab neile nende oma usu: selles /omas usus/ nad ristitakse ja usuvad enda jaoks ise».

Viidates piiblikohale, kus Jeesus õnnistab Tema juurde toodud väikelapsi ja tõotab, et nende päralt on taevariik (vt Mt 19:13–15, Mk 10:13–16 ja Lk 18:15–16), selgitab Luther seda järgmiselt: «Keegi ei saa meilt seda tõestuskohta ära võtta või seda põhjendustega kahtluse alla seada…

Nendele /lastele/ kehtib Jeesuse õnnistus ja tõotus, et nende päralt on taevariik. Mida me peame siis ütlema? Kas me peame argumenteerima, et lapsed olevat olnud ilma omaenda usuta?

Siis oleksid /samas jutluses varem esitatud/ eelmised tõestuskohad valed: «Kes ei usu, see mõistetakse hukka» (Mk 16:16) jne. Siis oleks ka Kristus valetanud … ja mitte tõsiselt taevariigist rääkinud, kui Ta ütleb, et nende päralt on taevariik…

Praegu on Kristus ristimisel niisama kohalolev, nagu Ta oli tookord: selles oleme me kristlastena kindlad. Seepärast ei tohi me lastele ristimist keelata. Me ei tohi ka kahelda, et ta õnnistab kõiki, kes tulevad ristimisele – nii nagu ta õnnistas lapsi tookord…

Niisiis võime kokku võtta: lapsed tuuakse küll ristimisele teiste usu ja tegevuse kaudu. Kui siis aga preester või ristija talitab nendega Kristuse nimel, siis õnnistab Tema /Kristus/ neid ja annab neile usu ning taevariigi. Sest see, mida preester ütleb ja teeb, need on Kristuse enda sõnad ja teod.»

Laste ristimise vastu toodud põhjendustest nimetab Luther seda, mida on aina esitatud läbi aegade: «Kuna lapsed pole veel tulnud mõistusele, siis ei saa nad Jumala sõna kuulda; kus aga Jumala sõna ei kuulda, seal ei saa olla usku» – nii nagu Paulus ütleb Rm 10:14–17, et usk tuleb kuulutusest ning keegi ei saa uskuda, kui ta pole kuulutust kuulnud.

Paulusega on Luther nõus, ent muus suhtes küsib ta tõsiselt: «On see aga tõesti kristlik, nõnda meie omadest mõtlemiseeldustest lähtudes otsustada Jumala tegude üle? Lapsed pole veel mõistusega, seega ei saavat nad uskuda? Kuidas oleks, kui sina sellise mõistuse kaudu juba usust ära langenud oleks, lapsed aga tuleksid oma mõistusetuse kaudu usule?

Tõestatagu ometi, mida head võiks mõistus lisada usule ja Jumala sõnale! Kas pole see mitte mõistus, mis avaldab usule ja Jumala sõnale kõige rohkem vastupanu, nii et keegi ei saa tulla usule ega taha Jumala sõna järgi kannatada, kui mõistust ei pimestata ega vägistata, nii et inimene temale /mõistusele/ ära surema ning otsekui narriks saama peab, mõistusetuks ja mõistetamatuks nagu väike laps? Teisiti ei või ta usklikuks saada ning Jumala armu vastu võtta, nagu ütleb Kristus (Mt 18:3): «Kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, siis ei pääse te taevariiki…»

Ütle mulle ka, milline mõistus oli neil lastel, keda Kristus kallistas ja õnnistas ning andis neile osa taevast? Kas polnud ka nemad ilma mõistuseta? Miks ta siis käsib neid enda juurde tuua ning õnnistab neid? Kust nad hangivad sellise usu, mis teeb nad taevariigi lasteks? Tõesti, just kuna nad on mõistuseta ja narritaolised, just seetõttu on nad kingitud usule – ja nimelt paremini kui vanad ning mõistuslikud, kellele mõistus seisab ikka tee peal ees.»

Seepärast: «Ei tohi vaadata mõistusele ja tema tegudele, kui kõneldakse usust ja Jumala teost. Seda /usku/ kutsub esile Jumal üksi – ning mõistus on surnud ja pime ning selle /Jumala/ teo suhtes nagu mõistuseta kiviplokk.» (Lutheri jutlus tekstile Mt 8:1–13 (aastal 1525); WA 17 II 82–85 (väljavõte); trükitud ajakirjas Luther. Zeitschrift der Luther-Gesellschaft. 2/2005. Vandenhoeck & Ruprecht. Göttingen 2005, lk 62–63.)

Tänapäeval võime muidugi kurta 20. sajandi teoloogide kombel, et miks on siis kõrvale jäänud need lastena ristitute massid, kellele Jumal pidavat ristimisel usku andma? Miks on olemas Hitlerid, Leninid, Stalinid?

Vastus on lihtne: usu salgamise pärast. Ei maksa unustada, et suurem osa natse oli käinud leeris ning suurem osa kommunistidest oli kasvanud kristlikus miljöös. Nad salgasid ristimisel omandatud usu sellest hoolimata – ei aita alati õpetusest ega kasvatusestki.

Viimaks on oluline mainida, kuidas mõistis Luther usku: usk pole tema järgi seotud mitte niivõrd mõistusega (mis peab usu suhtes tunnistama oma piiratust), kui just «südamega», kus on meie tunded ja tahtmised (st meie ise) – erinevalt mõistusest on viimased inimesel olemas sünnist alates (kui mitte juba emaihus).

Ka «mõistusetu» laps tajub oma ümbrust: vanemaid, teisi inimesi – aga ka Jumalat, kelle Vaim ulatub inimeste juurde ja sisse. Lapsed teatavasti võtavad eeskuju ümbruse hoiakuist ning reageerivad nendele. Seega tulevad nad ristimisele, et nad saaksid Jumala lasteks ning Jeesuse jüngriteks, saades – vanemate (ja teiste usklike) eeskuju kaudu loodud koduse kristliku miljöö vahendusel – osa lähedaloleva Issanda enda hoiakust.

Sedasama ütleb meile Jeesus, kes kutsus lapsukesi enda juurde: «Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teile olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!» (Mt 28:19–20).

, teoloogiadoktor