Sipelgatest

Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks! Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat, valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikusajal oma toiduse. (Õp 6:6–8)
Loodus ärkab uuele eluringile ja tuletab jälle meelde, et me elame keset elu, kes elab oma elu. Looduse ilu ja tarkus tunnistavad Looja kõigeväelisusest. Seda imetledes kohtume temaga, nii nagu raamatut lugedes või maali vaadates kohtume nende autorite isiksusega.
Imelik, et just seoses sipelgatega olen end mitu korda tundnud kristlaste seas nagu võõra rahva hulgas.
Laagriplatsi korrastamise talgutel jäid ette tüütud sipelgapesad. Väiksed töökad olendid, teab mitusada aastat siin elanud, jäid ilma oma kodudest. Ei huvitanud seal kedagi, kuidas sipelgapesa teisaldada, nii et see neile putukatele võimalikult vähem kahju teeks.
Ise oleme uhked, et siin paigas tuhandeid aastaid elanud, küüditamine oli jõle ja seda tuletatakse aina uuesti meelde. Olgu siis ka sipelgate küüditamine korra meelde tuletatud. Ära tee teisele … käib kõige elava kohta.
Kord lõkkeõhtul oli tule tegemiseks varutud vanu palke, mille kõdunenud osadesse mustad sipelgad endale kodu olid rajanud. Jätsin väga veidriku mulje, kui soovitasin enne palkide tulle heitmist neist sipelgaid maha raputada.
Ja selline pilt: kaks pastorit vestlevad surnuaias, samas kõrval on sipelgapesa ja üks pastoritest torgib rohukõrrega okaste kuhilas. Mees, mõtle, kas sa oskad ühegi okka oma kohale tagasi panna!
Looduses toimetulekuks on sipelgatel imepäraseid oskusi, näiteks elava parve moodustamine, et üleujutatud aladelt eluga välja tulla. Aga arrogantse inimese vastu jääb see ajuti kaotajaks. Sipelgate õppetund on liiga raske, see ennastsalgav töökus ja üksmeelne toimimine. Kui kogudus niigi palju ühise eesmärgi nimel panustaks kui suvaline jalgpallimeeskond!
Tundub, et sipelgate elukorraldusele on kõige lähemale jõudnud need, kes kristliku kasvamise oma elu sisuks valinud ja kloostrisse läinud.
Sipelgatel ei ole valitsejaid. Langenud inimesel tekkis pärast usaldusliku vahekorra kadumist Jumalaga enese­­alalhoiu­instinkt. Sellest ka riigid ja valitsejad, keda karta ja kummardada. Keda kiruda ja kelle peale loota. Päris ootamatult mõjus hommikupalvuses Tõnu Kuusemaa soovitus mitte needa, vaid õnnistada neid.
Energia, mida inimesed kulutavad võimuvõitluse ja sõdade peale, jääb sipelgatel kõik loovaks tegevuseks.
Võimuvõitlus ja sõnasõjad on ka kirikus päevakorral. Kristus tuli ja võitis armastusega. Praegu on ootused kirikupea suhtes mitmekesisemad. Usutakse, et kui hierarhia on paigas, küll siis tuleb ka kasvamine usus. Ameteid ja aukraade on rohkem kui väikeses koguduses inimesi. Usaldusisikute olemasolu paneb küsima, kas meie hulgas on ka neid, keda ei või usaldada.
On veel sipelgate sarnased tavalised liikmemaksu annetajad, kelle puhul ei juurelda, mida nad usuvad ja arvavad, kas jätkub usku, et toime tulla raskuste, haiguste ja oma iseloomuga. Ja hulk leerilapsi, kes pole maksu tasumiseni veel jõudnudki.
Jeesuse viimane jutt Peetrusega oli: «Kas sa armastad mind?» ja «Sööda mu lambaid!».
Evi Sepp

Toiumetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee