Vitraažikunstnik Dolores Hoffmannist kiirgab salapäraselt ligitõmbavat energiat ja soojust just nagu tema loomingustki. Kunstniku vitaalsus, aval suhtlemisviis ja pisut omapäraselt kõlav eesti keel lasevad oletada võõramaist päritolu. See on aga vaid osaliselt õige. Dolorese ema, Leningradis elanud eestlanna, arreteeris KGB, kui tütreke oli vaid 5kuune, sakslasest isa aga hukati. Nii sattus väike Dolores juba väga varakult võõrastesse kätesse. Vaatamata elutee raskustele on Dolores Hoffmannist saanud see, kellena teda täna tunneme – Eesti kuulsaim vitraažikunstnik.

Kunstniku huvi maailma vastu, tahtmine näha pealispinna alla ning mõista süvahoovusi, ei lase tal aga loorberitele puhkama jääda, vaid sunnib aina edasi liikuma. Iga päev toob uusi teadmisi ja avastusi, millest mõnigi leiab väljenduse kunstis. «Kord küsis näiteks üks teoloogiateadlasest katoliku preester, kas ma tean, et Maarja oli beduiinitar. Ma ei olnud sellele varem mõelnud. Pärast seda hakkasin madonnat alati kaetud juustega kujutama, sest lahtiseid juukseid kandsid ju ainult kergemeelsed naised.»

Kunstiinstituudi maalijana lõpetanud Dolores Hoffmanni tee vitraaži juurde kulges monumentaalmaali ja fresko kaudu. «Kui avastasin vitraaži, ei suutnud enam maalida, olin värvilisest valgusest lummatud, see otsekui pimestas mind.»

Mõni aasta pärast tõelise kutsumuse äratundmist jõudis Dolores oma kunstiga ka pühakotta. Esimesed kirikule mõeldud vitraažaknad valmisid 1975. aastal Valjala Püha Martini kirikule Saaremaal, kus tol ajal teenis õpetaja Toomas Paul. Kunstnik ise imestab praegugi veel, kust võttis ta julguse minna kirikusse kunsti looma. «Sel ajal toetas mind mitte ainult koguduse õpetaja, vaid ka Muinsuskaitseamet,» on kunstnikul suurest pimeduseajast siiski ka head meenutada.

Nõndasamuti nagu omal ajal parteilisi suuniseid, pelgab kunstnik praegu muinsustele kehtestatud rangeid ettekirjutisi, mille tõttu on nii mõnigi huvitav töö pooleli, paljud hoopis teostamata jäänud. Nii oli Dolores Hoffmannil plaanis luua vitraažid kõigile Tallinna Püha Vaimu kiriku akendele. Täielikult said valmis aga ainult Vana Testamendi stseene kujutavad põhjakülje aknad. Kristuse tähendamissõnade põhjal valmima pidanud vitraažid kiriku lõunaküljele teostamiseni aga ei jõudnudki, sest juba aastaid tagasi takerdus kunst bürokraatia võrgustikku.

«Stagnaajal oli muinsuskaitse asutus, kus töötasid rahvusaadetest kantud avara mõtlemisega isiksused, Villem Raam näiteks. Praegused ametnikud näivad aga olevat sügavalt ateistliku ellusuhtumisega inimesed, kes tahavad, et kirik oleks muuseum. Aga pühakojas on ju elu ja iga uus põlvkond vajab oma kunsti. On ju maailmas küllalt katedraale, millesse iga ajastu on jätnud jälje ja nii tänapäevani välja,» teab kunstnik kõnelda.

Kuigi peale Dolores Hoffmanni on Eesti kirikutele vitraaže teinud veel neli-viis kunstnikku, ei saa vitraažikunsti grand old lady neist kedagi päris oma õpilaseks nimetada. «Töötasin kolmkümmend kolm aastat Kunstiakadeemias õppejõuna, aga kuna andsin kompositsiooni, mis oli vaid üks täiendav aine põhiainete kõrval, ei saanudki otseseid õpilasi tekkida,» muretseb Dolores Hoffmann vitraažikunsti järelkasvu pärast.

Pärimisele, kuidas hinnata n-ö isetegevuslikku vitraažikunsti, mida praegusel ajal kõikjal ohtralt pakutakse, lausub Dolores, et tal ei ole midagi maalivate naivistide vastu, kuid klaasiga töötamise peaks siiski professionaalide hooleks jätma. «Vitraaž on ohtlik kunstiliik selles mõttes, et ta manipuleerib valgusega. Jääb mulje, et seda on väga lihtne teha, sest värvilised killukesed säravad ju iseenesest. Aga just värvitunnetus on see, millest isetegevuslastel sageli puudu jääb.»

Kirikukunsti tehes jääb isiklik tagaplaanile

Kui näiteks vannituppa vitraažakent luues juhindub kunstnik vaid oma südame häälest ja laseb fantaasial vabalt lennata, siis kirikusse vitraaže kujundama hakates kuulab kunstnik kõigepealt ära koguduse õpetaja soovid ja uurib seejärel hoolega vastavat pühakirja kohta. Süvenemise käigus tulevad sageli esile ka varem tähelepanuta jäänud, kuid olulised detailid.

Nii on kunstnik pidanud umbes viieteistkümnel korral Kristust kujutama, kuid kuna iga kord erinevas olukorras, siis on loomisega kaasnenud alati pingest kantud hingevärelus. Sel aastal valminud vitraažil Laiuse Püha Jüri kirikule tuli kunstnikul kujutada vee peal kõndivat Peetrust – üheaegselt nii kahtlust ja vajumist kui ka usku ja püsimist.

Juba pikemat aega on Dolores igatsenud teha maailma loomise teemalist tööd, kuid siiani ei olevat talt keegi seda tellinud. Teades, kui paljude Eestimaa kirikute aknaid katab tavaline aknaklaas, pole võimatu, et kunstniku igatsus peagi ka teoks saab. Vitraažaknad on kiriku lahutamatuks osaks, selles on Dolores veendunud, rääkigu muinsuse hoidjad mida tahes. «Aknaklaas leiutati ju alles 17. sajandil, enne seda olid akendel vitraažid, sest nii suurt tükki klaasi, kui oleks aknale vaja, lihtsalt ei osatud valmistada.

Samuti ei tasu kiinduda vanadesse ja mädanenud puuraamidesse, sest algselt olid raamid just raidkivist ja metallist.» Ka puhtpraktilisest seisukohast tekib kirikus vajadus läbi värvilise klaasi valgust mahendada – ilmselt on nii mõnigi kirikuline kogenud, et otsene ja kiiskav valgusvoog on sedavõrd pimestav, et ei näe isegi kirikuõpetajat.

Dolores Hoffmann on teinud vitraaže mitte ainult luteri kirikule, vaid ka teiste konfessioonide pühakodadele. Viimane töö läks näiteks baptistikogudusele ja kujutas taevasse minevat Kristust.

Väljaspool piire

Dolores on Tallinna Püha Vaimu koguduse liige. «Olen põhimõtteline luterlane,» ütleb ta enda kohta. «Ma ei suuda nimelt ühelegi distsipliinile hästi alluda, tunnen, et tahaksin kogu aeg piltlikult öeldes kätt tõsta ja midagi küsida. Luterlus laseb rohkem hingata, ta on tänapäevasem, annab võimaluse ise mõelda. Olen kui kass, kes tahab omapäi kõndida.»

Julguse küsida, uurida, katsetada ja hüljata piirid ning olla ebastandardne on Dolores ammutanud omaenese elust. «Olen kogu elu tundnud, et olen teistsugune. Sõjakeerises sattusin vene lastekodusse, kus hakkasin esimese keelena rääkima vene keelt. Kui ema mu üles leidis ja Eestisse tõi, pidin ma, kleenuke ja põdur, minema vene kooli, kus pärast sõda käisid peamiselt sõjaväelaste lapsed, söönud ja hästi riides.

Kunstiinstituudis õppides olin samuti teistest erinev, sest olin tulnud vene koolist. Kui hakkasin monumentaalmaali vastu huvi tundma, tundus kõrvalolijatele seegi tavapäratu ja veider. Kirikusse vitraaže tegema hakates arvas aga nii mõnigi kolleeg, et pühakoda pole küll koht, kuhu kunsti luua. Ilmselt oli neil kunstiajalugu jäänud õppimata, sest teatavasti sündis vitraažikunst just ristiusu kirikus.

Ka see, et mul on keset vanalinna, Katariina käigus, töökoda ja ateljee, on andnud põhjust mind teistsuguseks pidada. Kuid kui palju on olnud tööd ja vaeva, et nende kunagiste kloostrimüüride vahele kõik see rajada,» ohkab kunstnik oma töökojas kamina ees istudes ja värelevaid tuleleeke silmitsedes. Samal ajal jätkavad taamal oma igapäevatööd klaasimeistrid, kes ei lase end meie jutuajamisest põrmugi häirida. Nii nagu Dolores pole kunagi välja teinud sellest, mida teistel tema kohta arvata on, vaid teinud ikka nii, nagu ise vajalikuks pidanud.

Monika Reedik