Loomise asemel lõhkuda ehk pildike Väike-Maarjast

Väljas on kerged külmakraadid, on eestimaine talv. Pimeduse saabudes süttivad akende taga soojades tubades tuled. Istutakse teleri ees, meenutatakse tänast ja arutatakse homset. Keegi ei peksa aknaid puruks, ei lükka autosid kummuli ega lõhu naabri korteri ust maha.
See on idüll, mis sobitub romantilisse filmi või seebiseriaali. Sest elu ühes tavalises Pandivere kõrgustikul asuvas vallakeskuses on paraku hoopis teine.
Läbi tiheneva pimeduse liiguvad tumedad kogud. Nende kehahoiak annab teada ohutundest ja liikuja noorusest.
Sooja tuba ju tegelikult pole. Kui ongi, siis vaid materiaalses reaalsuses. Noore inimese ema-isa ei huvitu, millega tegeleb poeg või tütar sombuselt külmas öös. Keegi ei huvitu noorte probleemidest ega küsi, kas on hingelist abi vaja. Inimesed on väsinud, ükskõiksed, hoolimatud – seda isegi oma laste vastu.
Ja nii saadaksegi kokku. Omasuguste vahel on kõik võrdsed. Tunnetades, et ei suuda midagi luua, saavad nad ometi lõhkuda! Toore jõuga, noore mehe füüsilise rammuga, hävitada, lagastada. Neid ei huvita, et alles mõne aasta eest hävis loodusjõudude toimel kohalik pühakoda ja selle taastasid inimesed, kes ei pidanud paljuks mahutada ettevõtmisse oma aega, energiat ja tööd.
Neid ei huvita, et mõni paik või asi võib tõesti olla kellegi jaoks püha, näiteks hauakivi või rist selle kohal. Ei huvita, et ajast aega on surnuaedu viimse puhkepaigana kaitstud. Ja lõpuks ei huvita neid, et võibolla on mõnele taadile-memmele just see rist, hauakivi ja kalm kohaks, kus meenutada kadunud lähedasi ja elatud elu. Ainult lõhutakse, lõhutakse, lõhutakse!
Kambakesi koos on julgem. Lükata ümber ristid kirikuaias! Vinge! Minna peksta segi hauakivid! Vahva! Sõtkuda ära hauaplatsid ja virutada kalmule toodud lilled kaugele! Sest kui minust keegi ei hooli, ei pea ka mina kellestki hoolima.
Mind ei huvita, et sinises mundris politseinik fikseerib tehtu ja keegi kusagil on väga kurb mu kordasaadetu pärast. Ei huvita ka see, et keegi ikkagi – ükskõik kui palju ei lõhutaks ega lagastataks – teeb asja jälle korda, ikka ja jälle, alati. Mind huvitab vaid kehtestada ennast milleski, mida iga terve mõistusega inimene peab perversseks.
Miks? Aga sellepärast, et mulle pole miski püha! Peksame segi, lööme maha, kangutame lahti ja lõhume ära!
Lõhkuda ja hävitada oskab igaüks. Aga, mehehakatis, küsi endalt: mida ma loonud olen? Mis on see, millest ma halli habemega vanaisana oma pojapojale räägin, mille üle nooruses uhke olin?
Heli-Liivia Komp,
Väike-Maarja koguduse
juhatuse, nõukogu liige

P.S. Hiljuti rüüstati Väike-Maarja surnuaial haudu. Asja uurib politsei. Maa seest oli lahti kangutatud ning oma kohalt eemale heidetud ka õpetaja Ahto Mäe, kelle surmast aprilli algul möödub aasta, hauarist.
Toimetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee