Põrgu olemasolu loogikast

Eesti Kiriku 15. jaanuari numbris on ülevaade Christoph Wrembeki uuest raamatust «Taevas ja põrgu». Raamat tutvustab autori teoloogilisi seisukohti põrgu kohta ja selle põhiloogika on järgmine: «Jumala armastus kaalub lõpuks üles kõik inimlikud eksimused ja patud ning Jumala – kui absoluutse armastuse printsiibi – kõrval ei saa eksisteerida inimese igavest hukatust ja põrgut.» Tahan Eesti luterliku kiriku koguduseõpetajana esitada selle väite kohta oma arvamuse ja kommentaari.
Väide, et põrgut loogiliselt ei saa eksisteerida, on esile tõusnud läbi kiriku ajaloo ja selle põhjus on tavaliselt olnud inimliku humanistliku maailmavaate filosoofiline mõte ja loogika. 1990ndatel ilmus Soome luterliku kiriku vaimuliku Antti Kylliäise sulest raamat «Kõik pääsevad taevasse». Raamatu loogika oli täpselt sama humanistliku filosoofia loogika: armastuse Jumal ei saa inimest igaveseks hukka mõista.
Selle järgi kohtume kord taevas rahvajuhi Mao Zedongiga, kelle kätel on 70 miljoni inimese veri, Staliniga, kes saatis surma 45 miljonit inimest eelkõige oma rahva seast, Hitleriga, kes hävitas 6 miljonit juuti ja arvukalt teisi rahvaid. Samuti näiteks Juudas Iskariotiga, kes reetis Jeesuse. Jumal on nii armastav – tema arm on nii piiratu, et see katab kõik.
Wrembek põhjendab oma väidet sellega, et ei ole olemas kiriklikku õpetust põrgust, ainult õpetuslik väide. Võib küll nii olla, aga on olemas piibellik õpetus ja piibellik loogika põrgu kohta – miks põrgu võib olla ja on möödapääsmatu osa Jumala loodud reaalsusest. Kõige paremini kirjeldas põrgut ja selle loogikat Jeesus Kristus.
Et põrgu on nähtamatu tõelisus, ei saa me selles maailmas konkreetselt teada, milline põrgu on, aga me teame, mis see on. Jeesus rääkis põrgust võrdumitega, aga põrgu loogika – miks see on möödapääsmatu osa Jumala loodud reaalsusest – tegi ta tõesti selgeks.
Jeesuse järgi on põrgu olemas esiteks Jumala õigluse tõttu. Jumal pole ainult armastus, ta on ka püha ja õiglane. Viimsel kohtupäeval jagab Jeesus ise Jumala volitatud kohtunikuna õigust patustele – sikkudele – nii: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! … Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged (lambad – J. V.) aga igavesse ellu.» (Mt 25:41,46)
Niisiis lõi Jumal põrgu ainult saatana – Jumala vastu tõusnud pattulangenud ingelvürsti – ja talle järgnenud inglite, mitte inimese jaoks. Aga kui inimesed langevad pattu ja tahavad järgida saatanat ning keelduvad pöördumast Looja poole, satuvad nad põrgusse. Piibli õpetuse järgi on see karistus mässu pärast, aga Jeesus ise kandis kõikide inimeste karistuse ristipuul. Sikud ei hoolinud temast Karistuse Kandjana ja valisid nii oma saatuse. Aga lambad, need, kes võtsid vastu Jeesuse abi, pääsevad taevasse.
Teine koht Jeesuse loogikast on põrgu olemus. Jeesus kasutas põrgu kohta sõna geenna (Mt 5:22) ja rääkis geenna pidevast tulest. See võrdum oli Jeruusalemma toonasest prügimäest, mis asus linna läänepoolse müüri taga Hinnomi orus (Gehenna), kuhu linna elanikud viisid oma prügi ja kus see põles päevad ja ööd. Ettekujutus, mis keskajal kirikus anti Jumalast kui julmurist, kes naudib seda, et saab tulega jätkuvalt piinata oma vastaseid, ei ole Piiblist, vaid Dante raamatust ning antiik- ja keskaja mütoloogiast.
Õiglane ja armastav Jumal peab karistama mässulisi, kes ei kahetse, aga ta teeb seda südamevaluga. Jeesusele on põrgu universumi prügimägi, kuhu Looja viskab kõik enesele kõlb­matu. See on eriti lihtne, arusaadav ja õiglane loogika põrgu olemasolule ja selle möödapääsmatusele. Kujutlegem linna ilma prügimäeta – räpane, kasutut rämpsu täis koht! Seepärast on universumi prügimägi täiesti loogiline asi, millest Piibel kui Jumala ilmutusest räägib.
Põrgu põhimõttelisest olemusest kirjutab apostel Paulus veel nii: «Issand Jeesus ilmub taevast … karistades neid, kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile. Need saavad karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja tema vägevuse kirkusest.» (2Ts 1:7–9)
Sellises põrgus ei toimu tegelikult praadimist kuumal pannil. Põrgu on igavene lahusolek Jumalast, tema lähedusest ja hoolitsusest. See on hingevalu. Selle olukorra eest peame hoiatama inimesi ja pakkuma neile leppimist armastava Jumalaga meele­paranduse ning Jeesuse armu ja andeksandmise vastuvõtmise kaudu, enne kui on liiga hilja.
Kirjutatakse ja antakse välja igasuguseid raamatuid, see pole probleem. Minu jaoks on probleem selles, et Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud soovitab kõigile raamatut, mis eitab põrgu eksisteerimist, ja ütleb veel, et see raamat sobib suurepäraselt õppematerjaliks teoloogiaüliõpilastele. Ma olen Soome kirikus ja ülikooli usuteaduskonnas näinud sellist humanistlikku filosoofiat, mis ei võta tõsiselt Piibli ilmutust, ning selle mõju tagajärgi kiriku ja selle töötegijate elus ja töös, ning need pole tõesti julgustavad.

 

 

 

 

Juha Väliaho,
Keila koguduse abiõpetaja